Sürrealistliku alatooniga Endla teatri kontsertdraama „Algus“ üritas tuua meieni lahenduse elu mõtte leidmiseks. Näidend aitas näha seoste olulisust või siis ebaolulisust, suunas vaatajaid, leidmaks vastuseid igavikulistele küsimustele, mis kripeldavad eelkõige ühte kohta toppama jäänud inimeste rinnus.
Igaüks leiab sealt enda jaoks midagi: kohati performance-stiiliga vürtsitatud olukorrad sobivad hästi uuendusmeelsele publikule ning lihtsad meeste-naiste jutuajamised jällegi tavainimestele, kes soovivad reedeõhtusest teatrikultuurist osa saada. Muusikahuvilisedki ei pea pettuma – live-bänd (eesotsas Sepo Seemaniga) kaunistab iga stseeni.
Näidendi põhiideed pole keeruline mõista, kuna peategelase Leo (Lauri Kink) alateadvus, mis kehastus kotkana, käskis tal hakata elama: „Muuda miski stardipauguks!“ Sellegipoolest tundub miski selle tüki juures ebaloogilisena. Samas nii loogilisena. Seda on nii lihtne ning samas nii keeruline mõista. Täpselt nagu elu. Kas mitte see polegi kõige olulisem lavastaja töö juures, et ta suudaks panna lihtsa pealtvaataja elu ja laval toimuva ühele pulgale?! Tunda äratundmisrõõmu ja kohati ka äratundmiskurbust – kurb emotsioon on sageli isegi hingeminevam kui hea. Jääb kauemaks meelde.
Tähtsad stseenid
Mõtlema paneb olukord, kus kahe inimese unenäod kokku langevad. Kuigi eri nurga alt nähtud, on nii Hugo (Ago Anderson) kui ka Merle (Kaili Viidas) unesnähtu täpselt sama sisuga. Erineb vaid mehe ja naise olukord: Merle näeb, et ta on autoga ummikus, kui mingil hetkel mehed nagu metsloomad tema ümber kogunevad ja suurest ärevusest hakkavad naise riided seljast ära tulema. Hugo näeb aga, et tema on üks neist meestest, kes Merlet aknast jälgib, kuid tema seisukohast tundub, et naine võtab ise oma riideid seljast (vihje allasurutud ihadele?!).
Kes selle koha mööda laseb, võib „Alguse“ põnevuses kohati pettuda. Otsid midagi, mille külge klammerduda. Midagi, mis aitaks sul tabada see hetk, mis seoks selle fragmentaarse etenduse kõik rippuma jäänud niidiotsad üksteisega kokku ja selle tulemusel moodustaks ühe terviku, aga seda ei tulegi.
Igale vaatajale on antud võimalus oma fantaasial lennata lasta ja leida sealt etendusest just see mõttekäik, mis talle isiklikult sobib (kirjandusmaailmast saab tuua paralleele Karl Ristikivi „Hingede ööst“, millel samamoodi pole kindlat ideed, mida lugejatele jagada, vaid iga inimene võib ridade vahele peidetud sõnumeid omamoodi tõlgendada).
Igale oma tähendus
Mina leidsin sealt iroonilise pilke eneseotsingutes vaevlevate keskealiste inimeste suunas, kes võtavad kasutusele ekstreemsed meetodid, et oma elu põnevamaks muuta (peategelase igapäevased ahelkirjad oma naisele).
Küsimus „kui on võimalik jätkata sama üksluist rada, siis miks hakatakse ennast „vaevama“ uute elumuutvate võimalustega?“ sai minu jaoks just lahenduse: sest keegi ei taha, et vanast peast, kui pere juba loodud, tekiks spliin, kuna noorena jäi elu elamata! Samas loksutab see näidend paika ka muud mõtted, mis kohati hinge närivad. Need ei pruugi olla isegi konkreetsed aated, vaid lihtsalt alateadvuses pakitsevad tunded, mis vajavad mingit laadi allasurumist või selginemist.
„Algus“ on näidend, mida võib vaadata mitu korda, ilma et see üksluiseks muutuks. Igal korral, olenevalt hingelisest seisundist, leiab sealt mingi uue mõtte, suuna, mida järgida, arvestades oma selle hetke isiklikke emotsioone ja/või suhtumist ühiskonda.
Mitmekesine lavapere
Imelist näitlejatööd näitasid seekord Piret Laurimaa ja Kaili Viidas. Emotsionaalsete näoilmete ja oma rolli täieliku sisseelamisega olid nad kogu näidendi vältel lavale kõige oodatumad tegelased.
Mõlemal varuks ikka ja jälle mõni üllatav trikk (ennenägematu miimika Kailit ja need emotsioonid, mida ta täiel rinnal vaatajatele edastas; samal ajal kui Piret suutis jääda kuni lõpuni oma melanhoolselt konservatiivsele tegelaskujule truuks), millega publikut turgutada.
Ago Anderson, kes ilmus mängu hiljem kui teised, suutis oma loomulikkuse, südamlikkuse ja humoorikusega võita hetkega vaatajate südamed. Samas ei saanud täpselt aru, kas naerma ajas Ago või Hugo koomiline isiksus, kuna kellelgi saalis oli niivõrd kaasahaarav naer, mis plahvatas pärast iga Hugo suust kõlavat lauset, mille tulemusel pakatas kogu saal itsitamisest.
Projektoriga kuvatud sõnad, mis langesid magamistoa, köögi, treeningsaali või elutoa seinale, lisasid näidendisse ebavajalikku sügavust. Kuna see oli niigi väga eriskummalise ülesehituse ja keeruka süžeega etendus, ei teinud need väljendid (nagu näiteks Leo teeb; seeme; Merleke teeb Urvega; puu ja tuul; öö) vaatajate elu ei lihtsamaks ega keerulisemaks.
Tundus, nagu oleks tahtnud lavastaja Andres Noormets moe pärast mängu tuua ekraani. See on ju tänapäeva teatri tava – lisada igasse tükki pojektoriga liikuv tekst või pilt. Muidugi peab ka arvesse võtma, et see sein oli „Alguse“ üheks põhiliseks vaateväljaks ning seda taheti muuta efektsemaks-huvitavamaks.
Kui aga grande finale ajal ilmus sinna ’(v)algus’, mõistsin, et see oli ainuõige sõna, mida selle etenduse seinale vaja oli. Valgus on ju kõige algus. Noormetsa töö oli kummastavalt ideaalne – tema võime rõhuda publiku eneseanalüüsimisele ja teha nii sügava sisuga näidend vaatajale arusaadavaks ning naljakaks.
Mõtlemapaneva alatooniga laused, küsimused, vastused, mida iga näitleja publikule edastas; lavastaja hea oskus lava konstruktiivselt ära kasutada ja metoodiliselt ühtlast meeleolu läbi kogu „Alguse“ hoida annab publikule mitmeks ajaks mõtlemisainet ilmselgelt triviaalsete, kuid siiski aegumatute inimprobleemide üle, nagu tõeline armastus/sõprus, petmine ja eluängist põhjustatult elu mõtte otsimine. Saalist väljudes ei saanud igatahes muu üle nuriseda peale kange tagumiku ja selja.