Minu Eesti 4.

Foto: Henn Soodla

Pärnu Postimehe ja Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse korraldatud koolinoorte esseekonkursil äramärgitud tööd.

Minevik-olevik-tulevik saavad kokku ses hetkes, unustame praegu muu, teeme mõttes ühe retke. Kes me oleme, mis me oleme, kust me tuleme – üritan mõista seda, et kel pole minevikku, see elab tulevikuta. 90 aastat tagasi sai eesti rahvas tagasi oma tuleviku. Kuidas see alguse sai?

23. veebruaril 1918 levis kulutulena üle Pärnu linna teade, et õhtul sünnib midagi erakordset. See meelitas Endla teatri ette palju rahvast. Kell 20 süüdati teatri rõdul tõrvikud. Tulede valgusesse astus tugev mehekuju - Hugo Kuusner, tollase Maapäeva liige, käes paberileht.

Selgel, tugeval, enesekindlal häälel, mis väljendas rahva tahet, luges ta ette “Iseseisvusmanifesti kõigile Eestimaa rahvastele”.

Inimesed kuulasid hinge kinni pidades. Kui kõlasid ülevad lõpusõnad, puhkes vali vaimustuskisa, inimesed langesid üksteisele kaela, nuteti rõõmupisaraid. Sel hetkel sai tõelisuseks see, millest eesti rahvas 700 aastat unistanud oli: me saime tagasi võimaluse luua ise oma tulevikku.

Ma püüan ette kujutada, mis tunne on, kui unistus täitub. Ma püüan ette kujutada, et ma loodan midagi, mõtlen sellest iga päev, kuni möödub aasta, läheb mööda veel teine. Aga unistus ei kao.

Ma saan kogeda tagasilööke, lootusetuid hetki, vahel tahab pimedus matta mu hinge, aga ma siiski usun, loodan ning annan endast kõik, ja nii 700 aastat. Lõpuks, võib-olla isegi ootamatult, saabub see hetk, mil see unistus saab teoks. Kes suudaks seda kirjeldada, mida ma siis tunda võin?

91 aastat tagasi 23. veebruaril sai reaalsuseks eesti rahva igipõline unistus – unistus oma maast, oma kodust.

Mis on kodu? Kodu on midagi sooja, midagi turvalist. See on paik, kus igaühel on hea olla, sest seal on keegi, kes meist hoolib ja meid armastab. Kodust saab alguse meie kõigi kujunemine ja elutee. Kodu on südamelähedane ja püha. Oma kodu tuleb hoida, kaitsta, muuta paremaks.

Eestimaa on minu suur, aga samal ajal nii väike kodu. Selle väikese maalapi ja kimbu saarekeste peale mahub nõnda palju häid mälestusi ja positiivseid emotsioone.

Need rõõmud ei teki ainult sellest, et see riigike on olemas, vaid ikka tänu faktile, et siin elavad inimesed, kellega neid ilusaid hetki luua: perekond, sõbrad ja tuttavad, kõik need kaasmaalased, kel ei ole minule kahju raisata üht naeratust, isegi kui me veel üksteist ei tunne.

Maja hakatakse ehitama, alustades vundamendist, edasi tulevad karkass, seinad, sarikad, katus, siseviimistlus, kuni lõpuks saab süüdata tulekolde. See protsess tekitabki konkreetse hoonega erilise sideme, mida võib nimetada kodutundeks.

Samamoodi on Eesti riigiga. Eesti kasvab ja areneb selles suunas, kuhu eestlased otsustavad minna, kuhu jõuda.

Minu Eesti kujutab endast ideed või siis visiooni, mida on iga põlvkond järgmistele põlvedele edasi andnud. See tähendab vaba maad, kus inimesed julgevad unistada. Tänapäeval tuleb mäletada neid ohvreid, mida meie esivanemad on toonud oma kodumaa tuleviku hüvanguks. Ma annan endast parima, et mõista ajalugu ning olla ise osaline eestlaste loo kujundamises.

Olen tänulik selle eest, et maailmas on koht, kus ma tunnen, et sinna ma kuulun.

Ma armastan Pärnut ja kodu Eestimaad. Ma armastan noorust ja, minu inimesed, teid ka. Ma armastan olla ise ja mida kõike veel. Üks hing, üks maa, üks keel – oleme eestlased!

Ülar Palmiste, Koidula gümnaasium

Mina kui eesti tütarlaps pean Eestit oma koduks, sest siin olen ma ise sündinud ja üles kasvanud nagu minu esivanemad. Minu kodu, Eesti, on just parasjagu nii väike, et teada kõiki tema ilusamaid paiku, ja nii suur, et eri paikades rääkida oma keelt.

Kuigi välismaalased, kes tutvuvad eestlastega, arvavad meid olevat kinnised, unised, kadedad, tõredad ja isemeelsed, arvan, et just eestlane - eesti inimene - on kõige parem Eesti Nokia. Vähemalt vanasti oli eestlane tubli ja töökas.

Eestlased õpetasid oma eeskujuga naabritele piiri taga, kuidas maad harida ja karja kasvatada. Kui Eesti talupoeg oli Siberisse küüditatud, võis ta kartulikoortest hea kartulisaagi kasvatada.

Eesti Vabariigis oli enne Teist maailmasõda arenenud tööstus, põllumajandus ja vilgas seltsielu. Näiteks minu koduvallas Halingas (Uduveres) valmistati puidust autokeresid Inglismaale. Paraku on palju tööstushooneid, uhkeid valla- ja koolimaju ning teisi oma kulu ja kirjadega ehitatud hooneid hävinud.

Unustusse kipuvad jääma meie esivanemate tööd-tegemised. Sama on juhtunud paljude tolleaegsete seltsi- ja rahvamajade ning seal tehtuga. Tore on, et Vee küla vana rahvamaja uksed on isetegevusest ja koosolemisest huvitatud inimestele ikka valla. Oma vanavanemate jutu põhjal pean nentima, et selline töökus, mida võis leida veel enne okupatsiooni, on osaliselt kadunud.

Paljud inimesed ei taha tööd teha, vaid tööl käia, küll aga nõuavad kõrget palka. Paljud töökad eestlased on läinud leiba teenima välismaale. Samal ajal tuuakse Eestisse sisse võõrtööjõudu. See on väga suur probleem.

Töökad ning ettevõtlikud eestlased ei jäägi Eestisse, vaid lähevad ära, ja mitte üksi, vaid perega. Seetõttu pole neil põhjust Eestisse tagasi tulla: nad juurduvad uude keskkonda. Sellest sünnib kahju tervele riigile. Ometi peaks leiduma viis, kuidas korraldada elu Eestis nii, et eestlased siia, oma koju, jääksid.

Eestil on väga põnev rahvapärand oma muusika- ja tantsutraditsiooniga. Esimesed rahvalaulud tekkisid tööd tehes. See hoidis vaimu virgena ja aitas taluda rasket füüsilist koormust. Rahvapärandit ja harjumust tööd teha kantakse edasi põlvest põlve.

Kuid kas meie tänapäeval oleme nii söakad nagu meie esivanemad ja oleme suutelised seda pärandit edasi andma? Kas oleme võimelised raskel hetkel lauldes tööd tegema? Regilaul eeldab eeslauljat ja koori, kes eeslauljat usaldades sama fraasi kordaks.

Kas minu põlvkonnast sirgub Eestile eeslauljaid, keda rahvas ühtse koorina usaldaks, kelle sõnumit ollakse valmis üheskoos, õlg õla tunnet kogedes maailma viima? Kas sõnum töökast ja targast eestlasest - Eesti Nokiast - jõuab minu kaasaegsete kaudu maailma? Meie oma rahva järgmiste põlvkondadeni?

Minu Eesti on väike riik, aga võrratult ilus oma lumiste talvede, päikeseliste, kuigi sageli vihmaste suvede ja värvimänguliste sügistega. Minu Eesti on iseseisev riik, mis püüdleb hoolivama ühiskonna poole. Minu Eesti hoolib oma inimestest.

Iga päevaga veidi enam. Meie, eesti inimesed, hoolime üksteisest ja teeme oma Eestis igapäevast tööd. Iga päevaga pisut paremini.

Lisette Eriste, Pärnu-Jaagupi gümnaasium

E, E, S, T ja I

Eesti pinnal kõnnib umbes 1,3 miljonit kõikvõimalikku tegelast: omi, jaapanlasi, budiste, omasooiharaid, olümpiavõitjaid, asotsiaale. Siiski on meil kõigil miskit ühist. Selleks sobib viietäheline sõna: Eesti.

E nagu eesel. Esimene asi, mis tihti selle loomaga seostub, on põikpäisus, mida eestlastel jagub ülearugi. Kõik on harjunud kõndima oma rada pidi ning valmis kindlaks jääma oma põhimõtetele, ka siis, kui need osutuvad valeks. Olen isegi seetõttu mitme inimesega vaidlema läinud, kuna oma viga on raske tunnistada.

E nagu egoist. Omakasupüüdlikkus on just nagu eesti rahvuse sünonüüm. See muudab meid tihti pimedaks. Näeme seda, mida soovime märgata ja tähele panna. Rasketes olukordades üritatakse päästa vaid end ja oma vara, ümbritsev jääb tagaplaanile. Isekust on näha kõikjal. Poodide superpakkumised, bussi vabad istmed ja järjekordades trügimised näitavad, millised me tegelikult oleme.

S nagu sepis. Nii nagu sepp loob oma tööd higi ja vaeva ning armastusega, sest see peab kestma üle põlvede, on sündinud igipõline eestlane. Oleme sadade aastate jooksul töödeldud ja taotud sepatöö: orjarahvas, vabadusvõitleja. Ajad muutuvad: sepatöö tõukas eemale peenmehaanika, tänapäeval vorbivad meist mittekeegisid disainerid, sätivad meid välja nägema selleks või milleks just hetkel tarvis ja kasulik on.

T nagu taiga. Kuidas sarnaneb see ääretu ja meist nii eemal näiv ala Eestiga? Tegelikult on neil nii mõndagi ühist. Mõlemad asuvad kaugel. Taigasse jõudmiseks kulub rohkesti aega ja vaeva, Eestisse polegi aga mõnikord võimalik jõuda. Kui ameeriklane heal juhul teab, et olemas on USA ja Iraak, siis Eesti tundmine tundub juba liigsena. Kuidas siis jõuda riiki, mille olemasolust pole miljonitel aimugi? Samamoodi võitleme Siberi põlismetsaga üksi põhjamaises tuules ja tormis. Seisame kas ürgsete, kõdunevate noorte sirgete või kidurate vaevakaskedena oma katsumustele vastu, jäine tuul meie vahel keerutamas.

I nagu ilu. Ilu on suhteline ja vaataja silmades. Meie kodumaa kauniduse suhtes võiks aga siiski enamik samal arvamusel olla. Meil pole mägesid, koski, fjorde ega kõrbi, aga meil on sood, rabad, orud ja järved. Pole palju riike, mis saavad uhkustada metsarohkuse või looduse puutumatusega. Kui kompliment kaasinimesele on liigne luksus, siis lugupidamine oma kodumaa vastu tähendab juba midagi.

Tillukese territooriumi tõttu oodatakse eesti rahva ühtsust, isegi teatud sarnasust ja hoolivust, aga meie oleme eesellikult põikpäised egoistid, olgugi hea sepatöö tulemus, ja armastame põhjamaises vabaduses ülimat ilu näha.

Bret Schär, Pärnu ühisgümnaasium

Minu kodu on väike Eesti Vabariik, mis asub Läänemere ääres. Mulle meeldivad tema vaigulõhnalised männimetsad, liivased mererannad, kadakalised karjamaad ja värvikirevad rannaniidud.

Kuigi olen linnalaps, olen viimastel aastatel üha enam kokku puutunud maaelu ja loodusega. Linnas piirdus minu lähim ümbrus kiviste kõnniteede ja rannaparkidega. Maal olen uidanud liivaluidetel, käinud jalutamas vanas mõisapargis, viibinud kauni Ermistu järve ääres.

Kogu sellele ilule ja rahule vaatamata on igapäevaelu probleemiderohke. Kogu maailma haaranud majanduskriis on jõudnud meieni. Mida väiksem riik, seda selgemini see tunda annab: väga paljud ettevõtted on läinud pankrotti, peale selle on paljud ettevõtted koondanud suuremal või väiksemal määral inimesi.

Töötute arv on kasvanud igas Eestimaa piirkonnas. Kauplustes annab tunda hindade pidev tõus. Raskusi on olnud valitsusel riigieelarve koostamisel, kuna kõikidel ministeeriumidel tuli vaadata üle oma tulud ja kulud ning rakendada kokkuhoiupoliitikat. Seetõttu on tulnud loobuda varem antud lubadustest. Kuna riigieelarve on ikka veel miinustes, on rahandusministeerium tungivalt soovitanud viies ministeeriumis veel kord üle vaadata kohad, kust oleks võimalik kokku hoida. Need ministeeriumid on majandus- ja kommunikatsiooni-, haridus- ja teadus-, sotsiaal-, keskkonna- ja põllumajandusministeerium.

Vaatamata probleemidele, läheb elu edasi. Tuleb üle olla raskustest ja jätkata tööd. Praegusel ajal peaks iga inimene oma kulud üle vaatama. Tuleb vältida ebavajalikke oste, hoida kokku vett ja elektrit.

Meil, õpilastel, on vaja eelkõige jätkata oma igapäevast kooliteed. Meie kõikide lähim eesmärk on lõpetada iga klass õigeks ajaks, jälgida õpetajate soovitusi, otsida ise materjale aine põhjalikuks omandamiseks.

Tänapäeval polegi seda nii keeruline teha.

Catri Koidu, Tõstamaa keskkool