KUKU reporterite seiklused Pärnu gümnaasiumides

Sütevaka humanitaargümnaasiumi õpside bänd. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Samal ajal kui Pärnu linna gümnaasiumid testisid põhikoolilõpetajaid, testis Pärnu Kuninga tänava põhikooli leht KUKU hoopis kolme gümnaasiumi. Kelle või mille vastu tundsid huvi vastuvõtukomisjonid? Oma läbielamistest räägivad üheksandikud.
 

Sütevaka humanitaargümnaasium

Klaus Erik Leppoja: ,,Esimesel päeval pidime kirjutama kirjandi. Kui teemad ette loeti, jäi mul suu lahti. ,,Harjutusi sabale”, ,,Mu sisemine toapoiss”... Valisin teema ,,Ta kõnnib katustel” ja kirjutasin eraklikust inimesest, sellest, miks inimesed tahavad olla üksi. Järgmisel päeval oli ainetest ja lõpuks vestlus. Küsiti, millega tegelen, millised on minu hobid, miks valisin Sütevaka. Ühel hetkel tabasin end vestlemas direktoriga jalgpallist, lemmikmeeskondadest, nende mängustiilist ...”

Pamela Põld: ,,Sütevaka kirjandite teemad olid tõesti väga imelikud. Leidsin lõpuks kümne seast sobiva, ,,Elu nagu filmis”. Ka ainetesti tehes suutsin jääda üsna rahulikuks, kuni öeldi, et kalkulaatorit kasutada ei tohi. Siis tuli väga suur närv sisse ja alustasin hoopis kirjandusest. Vanasõnu tuli seletada ja ministreid küsiti. Ingliskeelne vestlus oli kõige hullem, küsiti kergeid asju, aga olin nii pabinas, et kõige lihtsam ei tulnud meelde. Eestikeelne vestlus läks palju paremini. Uuriti hobisid ja rääkisin raamatutest, mida olin lugenud. Direktor helistas mulle just siis, kui tegin Koidula koolis katseid. Andsin sealsele komisjonile pooltühja lehe tagasi, jooksin, näol naeratus, hüpeldes koolist välja. Päike paistis ja lumi sulas. Möödujad vaatasid mulle imelikult järele.”

Liisbeth Kirss: Katsetel midagi erilist ei juhtunudki, välja arvatud paar häbenemisväärset seika. Kuna olen juba selline inimene, kes pidevalt midagi kohmakat teeb, ei pääsenud ma seegi kord. Esimesel päeval, kui kõik kirjandit kirjutasid ja keegi suures vaikuses isegi köhatada ei julgenud, tundsin äkki suurt janu. Tõmbasin niisiis välja oma kõrremahla, kuid esimese sõõmuga tekitas see protseduur nii hirmsat lõrisevat häält, et sain kõigi teiste hukkamõistvate pilkude osaliseks. Pidin häbi pärast maa alla vajuma.

Ja teine jube olukord. Vestlusel läks kõik hästi, kuid kui mul lõpuks lahkuda lubati, tõusin sellise hooga püsti, et lõin oma jala suure pauguga vastu komisjoni lauda. Päris valus oli ka. Otsustasin  ruumist võimalikult kiiresti kaduda. Keerasin komisjonile selja ja pobisesin suuotsast ,,Head aega!”. See võis neile tunduda üpris ebaviisakas.”

Raune Põllu: Jah, kirjandi teemad olid tõesti suhteliselt ajuvabad, aga seda parem oli kirjutada vabalt ja filosofeerida. Närvi polnud. Kõik läks hästi. Vestlus oli vist ainuke asi, mille pärast pabistasin, kuid inimesed, kellega rääkisin, olid meeldivad ja mõistlikud. Väike paanika tabas mind lõpus, kui üks tähtsa komisjoni liikmetest teatas:,, Ja nüüd tuleb viimane, otsustav küsimus!” Mõtlesin õudusega, mis nüüd siis veel? Küsimus: ,,Kuidas sa end tunned?” – ,,Hästi.” – ,,Kuidas sa tunned end siis, kui astud siit välja niiskesse kevadõhku?” – ,,Tunnen end samuti hästi.” Olin sõnatu ja nagu järgmisel päeval teada sain, katsed edukalt läbinud.


Hansagümnaasium

Henry Kõvatomas: ,,Minu vestlus pidi algama kell 12, kuid see lükkus umbes tund edasi. Ootasin siis ukse taga. Vestlus oli kerge. Küsiti ka soome keelt, suutsin õigesti vastata, sest mäletasin hästi nädalapäevade nimetusi. Ainuke asi, mis ei meenunud, oli sõna ,,meedia” tähendus, kuigi see oli ometigi nii ilmselge. Sain sinna kooli ilusasti sisse, kuid ütlesin neile, et ilmselt valin teise kooli.”

Hendry Martoja: ,,Mulle tuli Hansagümnaasiumist kõigepealt kiri selle kohta, kus ja millal vestlus on. Katseid selles koolis polnud. Läksin siis kohale ja käitusin viisakalt. Kõigepealt tuli mingi leht andmetega ära täita, siis anti väiksel paberil kood, millega sai hiljem tulemuse teada. Siis hakati küsimusi esitama. Küsiti, kas ma raamatuid loen. Vastasin, et viimati lugesin läbi ,,Kõrboja peremehe”. Seinal oli presidendi pilt.  Küsiti, kes see on. Vastasin, et Toomas Hendrik Ilves. Siis tuli ette lugeda kõik Eesti presidendid. Väike närv oli mul kogu aeg sees. Siis osutati tahvlile, kuhu oli kir-jutatud ,,K, Na, Al, Fe”, ,,2+2:2”. Keemiat teadsin, esimese tehte vastust ka, ruutvõrrandiga oli probleeme, sest me polnud seda teoreemi veel õppinud. Siis küsiti näiteks veel, kes on riigikogu esinaine. Mõtlesin vastata Ene Ergma, aga ei julgenud, pärast hakkab veel häbi ka, kui on vale vastus. Siis öeldi ette, et Ene ja mina ütlesin õige perekonnanime. Eesti kaitseministriga oli sama lugu. Siis vaadati veel hindeid ja küsiti, kes on mu inglise keele õpetaja. Kui ütlesin, et Leene Soekov, siis räägiti, et ta oli kunagi seal koolis õppealajuhataja. Vestlus kestis umbes kümme minutit ja juba õhtul oli tulemus internetis näha. Punktisumma oli päris hea ja sain sisekaitseklassi sisse. Olen selle üle õnnelik.”  

Andri Kask: ,,Katsete aeg oli väga närvesööv ja raske. Hansagümnaasiumis oli ainult vestlus, aga see oli kõige jubedam, kuna üks juhtkonnas olnud õpetaja oli  päris karm ja küsis veidraid küsimusi, nagu näiteks kas olen käinud olümpiaadidel või kas olen käinud kooliga seotud võistlustel. Läksin katsetele ka ühisgümnaasiumisse.”  

Pärnu ühisgümnaasium

Andri Kask: ,,Lisaks Hansagümnaasiumile käisin katsetel ühisgümnaasiumis. Minu kõige õnnelikum hetk oli siis, kui sellest koolist saabus kiri teatega, et olen kirjalikust voorust edasi pääsenud. Pärast seda tuli aga sisse suur närv, mõtlesin pidevalt ainult sellele, mida seal küsida võidakse. Vestlus oli üllatuseks väga tore, õpetajad olid sõbralikud ja rõõmsad. Küsiti, miks valisin just ühisgümnaasiumi, millega tegelen. Uuriti ka, kas ma viisi pean, sest seal on heal tasemel koor, mis vajab uusi lauljaid. Suutsin endast vist nii hea mulje jätta, et teatati kohe - olen sisse pääsenud. Mul oli väga hea meel!”

Henry Kõvatomas: ,,Pärast Hansagümnaasiumi läksin ühisgümnaasiumi katsetele. Sinna sissesaamine oli märksa raskem, sest seal olid ainetestid, kus matemaatikal oli kõige suurem osakaal. Eesti ja inglise keele testid tegin ära peaaegu perfektselt, matemaatikaga läks kehvemini. Vestlusele minnes oli pabin sees. Küsiti, missuguses sotsiaalaines ma enda arvates kõige tugevam olen. Mulle ei tulnud meelde, et ühiskonnaõpetus ka sotsiaalaine on, ning vastasin, et olen tugev filosoofias, kuigi ma seda ainet õppinud ei ole. Pärast öeldi mulle, et soovitud klassi sissesaamine läheb raskeks, alguses olingi varugrupis. Paar nädalat hiljem tuli aga kiri, kus teatati, et olen oodatud õppima ühisgümnaasiumisse.”