Soomes pole liigseid pingeid ega kiirustamist

Vabal ajal teeb Rhesa (vasakul) koolikaaslastega bändi. Foto: Erakogu

Muljeid jagab meie endine koolikaaslane Rhesa Elm, kes kolis koos perega Soome eelmisel õppeaastal, pärast Kuninga tänava põhikoolis 8. klassi lõpetamist.

Soome kolides olin valmis selleks, et võin jääda 8. klassi kordama ning õpin veel teise aasta 8. klassis, kuid saatus tahtis teisiti. Ainult kaks päeva enne, kui olin juba pabereid sisse viimas Järvenpää ühte tavalisse linnakooli, ütles mu ema hea töökaaslane, et selles koolis ei tule mul õppimisest midagi välja, sest klassid on suured ja distsipliin nõrk. Seega viisin oma paberid hoopis Keski-Uudenmaa kristlikku erakooli. Mul paluti tulla vestlusele, kus algselt, nagu meie aru saime, taheti selgeks teha, kas jätkan 8. või 9. klassis.

Esimene kohtumine
 
Kooli minnes tutvustas direktor kooli ja hiljem läksime vestlusele. Vestluses aga ei puudutatudki seda teemat, vaid pandi paika minu kursuse ained. Kui siis lõpus küsisime, mis klassi lähen, öeldi minu üllatuseks, et  üheksandasse. Koju jõudes märkasin, et kilekaante peal oli märkmepaber, millel kooli sekretäri kirjutatud read: „Rhesa on minu perekonnatuttavate tütar ja ta läheb 9. klassi.“  
 
Sõnaraamat iga päev kaasas

Miskipärast ei olnud mul esimesel koolipäeval hirmu ja tundsin end mugavalt. Õpetajad suhtusid minusse samuti juba algusest peale sõbralikult ning mõistvalt.

Algselt tundus õppimine ja samas ka teadmatus väheke segadust tekitav, kuna ma polnud täpselt kursis, mida tähendab õppimine kursuste kaupa. Alguses läks kindlasti õppimine raskemalt. Pidin palju tõlkima ja kodutööd oli seepärast rohkem. Ka koolis oli mul pisike sõnaraamat kogu aeg kaasas. Tõlkisin niimoodi tunnis õpitavat materjali või tegin töid.

Soome keel - see on lihtne!

Õpetajatega suhtlesin nii inglise kui soome keeles. Tänu soome keele teadmistele, mida olin Kuninga tänava koolis saanud, väga paljudele soomlastest peretuttavatele ning isegi soomlasest kirjasõbrale, mõistsin juba algusest peale kõike, kuigi ei suutnud vastu rääkida, sest sõnad ei olnud kinnistunud. Nüüd kasutan sõnaraamatut vähe, kuigi teatud spetsiifilised ainesõnad tahan alati enda jaoks eesti keeles selgeks teha.

Õppimine on pingevaba

Kui võrrelda eesti ja soome laste õppimist, siis on Soomes kindlasti pingevabam. Moto on justkui „aega on maa ja ilm“. Alguses oli ikka väga raske harjuda, kuidas saavad nad kõike nii rahulikult võtta.  Mõnikord läheb meil enamus tunni ajast lihtsalt mõne teema üle arutades. Õpilast võetakse siin kui isiksust ja talle pööratakse rohkem tähelepanu. Üldse on Soome ühiskonnas inimene tähtis, ei ole liigseid pingeid ega kiirustamist.

Vahetunnis kontrolltööks ei õpita

Mulle meeldib idee, et päevas ei ole rohkem kui üks kontrolltöö ning nädalas on neid maksimaalselt kaks, kuna õpilasel on parem keskenduda ühele ainele maksimaalselt, mitte tuupida endale mitme aine vastused pähe. Tööd on aga suhteliselt mahukad ja korraga võetakse 5-10 peatükki. Seega pead hoolitsema, et kõik tööd, mis kursuse jooksul tulevad,  tehtud saavad, vastasel juhul võid põruda.

Mis mind veel imestama pani, oli see, et ma pole kordagi näinud, et keegi õpiks vahetundide ajal mõneks tööks, ju see ongi tööde vähesest arvust tingitud.

Vahetunnid erinevad samuti. Alles miinus 15 kraadi juures saab olla sees, muul juhul on kõik vahetunnid õues. Ja veel üks suur erinevus, vähemalt minu jaoks, et sporditakse sokkides, isegi staadionil kasutasid vähesed spordijalatseid ja siseruumides on kõik paljajalu.

Rõhk on praktilistel oskustel

Praegu, kui olen juba jupp aega Soomes elanud ja õppinud, võin öelda, et programmid on samad, lihtsalt Eestis võetakse palju kordi süvendatumalt, mis tähendab seda, et siin läbitakse samad teemad, aga Eesti koolis lapsed õpivad sellele lisaks veel midagi.

Arvan, et võib-olla osa teemad, mida siinsed hakkavad õppima gümnaasiumis, on meie lapsed juba mõnel määral omandanud põhikoolis. Üldiselt rõhutakse Soome koolis rohkem praktilisele poolele, Eestis aga teooriale.

Inimesed mõtlevad erinevalt

Mõtlen väga palju oma endisele koolile ja kõigile sõpradele ning õpetajatele. Alguses oli mul raske sõpru leida. Esiteks sellepärast, et keeleliselt ei suutnud, aga see ei olnudki nii määrav, kuna inglise keeles oleks saanud suhelda, seda ma ka tegin. Lihtsalt inimesed mõtlevad ja räägivad veidi erinevalt ja selle laine peale oli üsna raske saada. Seda siis just tüdrukutega, poistega on mõnevõrra kergem.

Sisseelamine võib vahel väga kaua aega võtta, näiteks meil on klassis üks Kanada päritoluga tüdruk, kes on 1. klassist peale elanud ja õppinud Soomes, aga ta ei ole siiani suutnud tüdrukutega ühisele lainele saada. Nii et mul on päris palju vedanud.

Eestlased ja soomlased

Igatsen tegelikult kõiki Kuninga kooli õpetajaid, kuna igas ainetunnis oli isegi raske tööga alati hea meeleolu ja kodune õhkkond, nii on muidugi ka siin, aga eestlased ja soomlased on erinevad. Kuninga koolist sain tõesti hea põhja alla ja ületamatuid raskusi pole olnud, kui vaid endal tahtmist ja viitsimist jätkub.

Üks asi, mis Soome tulles võib eestlasega juhtuda, on laisaks muutumine. Kui meie oleme harjunud küllaltki mahuka, pingelise õppetöö ja paljude kodutöödega, siis Soomes on kõik väga lõdvestunud ja kodus, nagu mina olen aru saanud, ei või üle 2-3 tunni õppida, kui just kontrolltöö ei ole.

Aga tegelikult õpetajad ei annagi väga palju kodutöid, rohkem on selliseid suuremaid projekte. Kui ise hoolas olla ja vaeva näha, saab väga edukalt hakkama. Neid aga, kes kunagi Soome elama ja õppima peaksid tulema, hoiatan ette – Eestit hakkate nii või naa igatsema, see on garanteeritud.