Otsustasin 8. aprillil oma Facebooki konto ära kustutada. See mõte oli mul tegelikult juba ammu, kuid teoks sai see alles nüüd. Eelkõige on tegu väikese katsumusega, kas suuda kuu aega ilma Facebookita hakkama saada.
Kas elu Facebookita on võimalik?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. päev
Esimesel päeval oli mul üsna kiire ega tekkinud kordagi soovi arvutit lahti teha, kuigi Facebooki rakendust telefonis üritasin üsna mitu korda avada.
2. päev
Teisel päeval hakkasin juba Facebookist pisut puudust tundma. Hakkasin aru saama, et Facebooki sulgemine tõi endaga kaasa infosulu, mistõttu jäin ilma näiteks trenni aegade muutmise infost ning mul ei õnnestunud osa inimestega kontakti saavutada.
3. päev
Kolmandal päeval avastasin, et veedan endiselt palju aega Facebookis. Sain teada, et ilma kasutajata saab vaadata kommuunide ning ürituste lehekülgi ning see oli ainus koht, kust mul nädalavahetusel toimunud ürituse pilte leida õnnestus.
4. päev
Neljandal päeval kustutasin oma telefonist Facebooki rakenduse, kuna olin seda juba kümneid kordi asjatult avanud.
5. päev
Viiendal päeval kustutasin arvuti tööriistaribalt Facebooki ikooni. Päeva jooksul juhtus nii mõnigi huvitav asi, mida ma tahtsin teistega jagada, kuid võta näpust!
6. päev
Kuues päev aina venis ja venis. Iga kord, kui arvutisse sattusin, hakkasin asjatult tööriistaribalt Facebooki ikooni otsima. Selleks päevaks olin juba mitmelt inimeselt kuulnud halva alatooniga kommentaare, nagu näiteks „Ise sa kustutasid oma Facebooki ära“ või „Oleks sul Facebook, siis sa ju teaksid“. Naljakas, et üks pealtnäha tavaline suhtlusportaal inimesi nii palju mõjutab.
7. päev
Seitsmendaks päevaks oli Facebook täiesti unustanud, kuid seda ilmselt seetõttu, et tegemist oli päris palju.
8. päev
Selle eest kaheksandal päeval oli raske sellest eemale hoida. Avastasin, et klassiõde oli end mu telefonis Facebooki sisselogituks jätnud, ning küsisin temalt, kas võin seal aeg-ajalt silma peal hoida. Tema lahkel loal sain lõpuks meie klassi grupis liikuvate uudistega kursis olla.
Nende päevade jooksul olen täheldanud, et Facebook tükeldab meie aega ning viib lähedased inimesed meist eemale, sest kokku saamise asemel saab ju sealgi jutud ära räägitud. Järgnevate päevade jooksul ei tahtnud Facebook kuidagi ära ununeda ning ootasin pikisilmi eksperimendi lõppu. Õigemini ootan siiani, sest tänu selle puudumisele on palju informatsiooni kaduma läinud ja osa inimestega ma pole üle poole kuu kontakti suutnud saavutada.