Kuigi monotükid muutuvad Eestis üha popimaks, näeb seal peaosades siiani mehi, sest naiste jaoks kirjutatud tekstid ei hiilga muhedusega.
Teater otsib rakendust naisele
Tänavu kevadel kolmanda monotüki “Vanaisa” lavale toonud Monoteatri juhi Karl Kermese kinnitusel on monolavastused praegu Eestis kõikjal väga menukad ja etendust on teatri seisukohaltki hea teha, sest lavastus on paindlik ja kergesti liigutatav.
Publik saab samastuda
Monotükkide edu näeb Kermes selles, et teemakäsitlused on olnud väga elulised ja neis tunneb tihti igaüks end ise ära.
“Väga hea on naerda asjade üle, milles ennast ära tunned, või läbi nalja saad aru, miks mõni asi mõnikord on täpselt nii, nagu ta on,” ütles Kermes. “Ja kuna peale nalja saab teatrisaalist lahkudes alati kaasa teadmisi ja põhitõdesid, on rahval tekkinud selle järele vajadus. Ilmselt seegi teeb monoetenduse vaatamise mõnusaks ja kergeks.”
Küsimusele, miks keerlevad Eesti teatrite monotükid vaid meeste ümber, vastas teatrijuht, et naistele on raske sobivaid tekste leida.
“Naiseks olemise lahkamine võiks olla vähemalt niisama popp, aga ta peab olema niisama hästi või veel paremini kirjutatud,” arvas Kermes. “Millegipärast on nii, et naiste elu lahkavad tekstid kipuvad minema kuidagi solvunuks või isegi tigedaks. Neis ei ole seda lõbusat lihtsakoelisust, tahumatust ja eluliselt rohket äratundmist, mis on olnud näiteks “Ürgmehe” teemakäsitluses. Meie kolme monolavastuse jooksul ei ole laval kunagi tegelikku solvumist või vimma ümbritseva või vastassugupoole vastu.”
Samal ajal jätkab Monoteater Kermese kinnitusel tööd, et tuua lavale naispeaosalisega monotükk. “Veel ei ole olnud head teksti, millega tekiks kindel veendumus, et see tuleks nüüd ära teha ja just selle inimesega,” nentis Kermes.
Naispeaosalistega saab Eestis vaadata näiteks Merle Palmiste monoetendust “Kuidas dresseerida meest ehk Ahvist inimeseks” ja Katariina Undi “Nisa”.
Pärnus on hea publik
Reedel, 25. mail pakub Monoteater pärnakaile vaatamiseks viimast korda sel kevadel etendust “Vanaisa”, kus näitleja Jan Uuspõld portreteerib viiekümnendates härrat, kelle elu on sealmaal, et hakkavad tekkima east tingitud iseärasused.
“Muutuste keeris on äkiline ja kiire ning paneb vanema mehe möllama,” kirjeldas Uuspõld. “Ta võib küll tajuda, et ei ole enam nii kiire, kui mõnikord ei pruugi tal igapäevastes arusaamistes olla õigus. Vahel unustab ta asju rohkem kui varem, kuid avalikult ei ole ta nõus seda tunnistama. Talle vaatab siiani peeglist vastu täiuslik mees.”
Kermese sõnade kohaselt on publik näitleja Jan Uuspõllu kehastatava kolmanda monolavastuse “Vanaisa” väga hästi vastu võtnud.
“Eks ikka on naeruhimulisemaid ja tagasihoidlikumaid saale, kuid see on nii alati,” teadis Kermes. “Üldine reaktsioon on olnud väga hea ja Pärnu publik on alati olnud väga elav.”
“Vanaisa” suurt menu näeb Kermes ennekõike Uuspõllu isikus, keda ta nimetab Eesti parimaks ja andekaimaks koomikuks. “Rahvale lihtsalt meeletult meeldib see, mida ta teeb, sest ta teeb seda nii hästi,” ütles Kermes.
“Vanaisa” teksti autor on islandlane Bjarni Haukur Thorsson ja selle lavastas Kermes.