Vaid niiduk suudaks puuki takistada

Pärnus pühapäeval peatunud puugibuss tõi kohale sedavõrd palju huvilisi, et end vaktsineerida lasta soovijad pidid üle poole tunni järjekorras ootama. Foto: Ants Liigus

Võimatu on eirata tõsiasja, et puuke leidub meie elukohtade ligiduses aina rohkem, niisamuti nende levitatavaid haigusi, kuid keegi ei suuda veel veenvalt öelda, miks nad nii kiiresti levima on hakanud.

Sel aastal on Eestis kinnituse saanud 190 borrelioosidiagnoosi, mullu kogu aasta jooksul 2303. Pärnu haiglassegi on tänavu kaheksa patsienti selle hädaga jõudnud.

Et puugihaigused kulgevad tihti suurte valude ja vaevustega ning võivad anda eluaegseid tüsistusi, tasub neist tibatillukestest vereimejatest üht-teist teada.

Armastab võsa

Ehkki puugi võib külge saada isegi linnapargist ja koduaiast, kuhu need on rännanud koduloomade või hiirtega, on tema lemmikkohad puhma- ja rohurikkad sega- ja lehtmetsad ehk rahvakeeli võsastikud, rääkis keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvi.

“Puugid varitsevad oma ohvrit rohukõrre tipus. Kui soojavereline peremees mööda läheb, proovivad õnne ja kukutavad end rohu pealt möödamineja peale,” selgitas Talvi.

Puu otsa, et sealt end inimeste pähe kukutada, ei roni puugid kunagi. Samblase aluspinnasega männimetsas puuke üldjuhul ei kohta.

On avaldatud arvamust, et puukide jõulise leviku põhjust tuleb otsida kulupõletamise keelust. Selle seisukoha käis välja näiteks hiljuti rahvusringhäälingus esinenud terviseameti epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar.

Talvi säärase teooriaga ei nõustu. Tema sõnade järgi on teadlased kulupõletamise seost puukide levikuga maailmas palju uurinud – nii Euroopas, Põhja-Ameerikas kui Austraalias – ja on selgunud, et kõrvuti katselappidel, millest ühel põletati kulu ja teisel mitte, olulist vahet puukide arvukuses hiljem polnud.

Puugid elavad nõrga kulutule suurema tõenäosusega üle kui teised rohus elavad väikeloomad ja putukad.

Bioloogi arvates on puukide leviku põhjus hoopis lihtsam. “Põhjusi selles, et me järjest sagedamini puukidega kokku puutume, tuleks otsida inimeste muutunud elusiilist. Puugid armastavad rohtu kasvanud ja võsast elupaika ning just sääraseks on viimase paarikümne aastaga muutunud paljud põllu- ja heinamaad,” nentis Talvi.

Linnastumine meeldib puugile

Inimene urbaniseerub ja maal tekib juurde puukidele soodsaid elupaiku ja kui puhkaja maale läheb, ongi ta puukidele soodne sihtmärk.

“Inimene elab enamiku ajast linnas ja nädalavahetusel suvekodus niidab vaid pisikest lappi oma maja ees, ümber laiutavad rohtu ja võssa kasvanud maad,” rääkis Talvi. “Sajandeid on Eestile olnud omane hajaasustus, ulatuslikud pügatud rohukamaraga heina- ja karjamaad. Võsa oli haruldane. Tänapäeval peetakse kariloomi intensiivmeetodil, piiratud aladel, ja suur osa kunagisest põllumajandusmaastikust on võsastunud.”

Nii et mitte rohumaade põletamise keelust, vaid nende niitmata jätmisest tuleb otsida üht puukide levimise põhjust.

“Kui tahate, et maakodu ümbruses oleks väiksem võimalus puuki kohata, oleks hea leida mõni tore naabrimees, kes oma loomi teie maa naabruses karjataks või sealt heina niidaks ja maa korras hoiaks. Siis on oht suvekodus või vanaema juures käies puugiga kohtuda väiksem,” soovitas Talvi.

Isegi kui inimene oma ahtalt niidetud muruplatsilt jalga kaugemale ei tõsta, teeb koer, kass (või hiir) harilikust pisut pikema jooksutiiru ja tulebki puugiga tagasi.

Kes oma lemmikloomast hoolib, võiks kassile ja koerale kindlasti kaela ümber panna puugivastase kaelarihma, mis vähemalt poolteist kuud hoiab puugid loomast kindlalt eemal. Loomakliinikust saab osta muidki puugivastaseid vahendeid.

Läänes laanepuuk

Puuke on meie metsades palju, aga Lääne-Eestis on levinud valdavalt laane- ja Ida-Eestis taigapuuk. Asjaolu, et avastame pereliikmete või lemmikloomade peal eri väljanägemisega puuke, tuleneb sellest, et need putukad on pika arengutsükliga, saades täiskasvanuks alles kolmandal eluaastal.

“Kindlasti ei tasu puugihirmus loobuda looduses käimisest,” rõhutas Talvi. “Põhiline, et puugile soodsas kohas liikudes oleks keha kaetud, ja pärast tuleb end üle kontrollida.”

Metsa soovitatakse minna heledas riietuses, sest siis on puugid kergemini märgatavad.

Metsast tulnud, tuleb rõivad läbi raputada ja tuulduma jätta või pesumasinasse pista. Tähtis on oma keha ülevaatus.

“Maal olles võiks igal suveõhtul rahulikult jalgadest alates oma keha üle vaadata,” soovitas Talvi.

Kõige tihedamini võib puugi avastada vööümbrusest, voldivahest, põlveõndlast ja kaenlaalusest. “Puugid on sageli seal, kust nad edasi ei pääse, näiteks kui püksivärvel on tihedalt vastu ihu,” seletas Talvi.

Kui aga pärast metsaskäiku tekivad kuni kuu jooksul palaviku- või külmetushaiguse nähud või hakkab puugihammustuse koht punetama, tuleb minna arsti juurde.

Puugid levitavad entsefaliiti ja borrelioosi, neist esimese vastu saab lasta end vaktsineerida, kuid tasuma peab inimene selle omast taskust.

Protseduur koosneb kolmest süstist. Kaks esimest tehakse kuni kolmekuulise vaheajaga, kolmas aasta hiljem. Pärast kahte süsti on immuunsus hea, kuid kestab ainult ühe hooaja, kolmas süst pikendab immuunsust. Iga kolme aasta tagant on vaja teha kordussüst.

Tervisekaitseameti teatel saab vaktsineeritutest puukentsefaliidi vastu täieliku kaitstuse umbes 95 protsenti.

Lumi soosis

Olgu lisatud, et eelolev suvi tõotab kahjuks taas tulla puugirohke. Põhjust nii arvata annab kolmas järjestikune lumerohke talv.

“Puukide noorjärgud ja täiskasvanud isendid veedavad talve maapinnal kulu- ja kõdukihis. Kui maa on talvel kaetud paksu ja püsiva lumevaibaga, on kõikidel selle varjus talvitujatel järgmiseks hooajaks väga soodsad tingimused,” selgitas Talvi.

Seevastu hiirte, siilide, metskitsede ja muude vaheperemeeste arvukust vähendas paks lumi oluliselt.

“Tõenäoline, et seda enam otsivad munemiseks valmistuvad täiskasvanud puugid toitumisvõimalust kodu- ja lemmikloomadel ning inimesel,” nentis Talvi.

Puuk

Puugid on ämblike lähedased sugulased, kuuludes ämblikulaadsete klassi lestaliste seltsi. Paljudest puugiliikkidest Eestis levitavad kaks inimesele ohtlikke haigustekitajaid. Need on võsapuuk (Ixodes ricinus) ja laanepuuk (Ixodes persulcatus).

Kõige sagedamini asuvad puugid varitsema maapinnast 20–70 sentimeetri kõrgusele.

Ootamine võib kesta kaua, isegi sügiseni: ohvrit leidmata poeb puuk tagasi kõdukihti, et järgmisel aastal uuesti õnne katsuda. Osal andmetel suudab valmik nälgida teisegi aasta.

Puuk haarab ohvrist kõvasti kinni ja hakkab edasi ronima, et leida imemispaik. Leidnud sobiva koha, asub lõugkobijatega nahasse avaust lõikama. Tekkinud haavasse eritab sülge, mis tuimestab haava, et peremees kostilist ei märkaks.

Allikas: Mati Martin, Eesti Loodus