Katrin Johanson: Kes kannatab, see kaua kannatab

Katrin Johanson. Foto: PP

Olgu alustuseks öeldud, et mul on põhjust Eesti arstidele tänulik olla. Nendeta olnuks ma 16. eluaastast lombakas ja 28selt surnud. Seega on mul alati valus lugeda huupi halvustavaid kommentaare meie meditsiinitöötajate aadressil.

Nagu igas valdkonnas leidub tervishoiuski ametis andekaid ja andetuid ning kutsumusega ja pelgalt palka teenivaid inimesi. Kummati on ala väga spetsiifiline ja nõnda ei saa kõrvaltvaataja olla kindel, et tajub olukorda objektiivselt. See, mis valudes oma järjekorda ootavale patsiendile tundub asjatu venitamisena, võib arstile olla hädavajalik hingetõmbehetk kahe erakorralise lõikuse vahel.

Iseasi on juhtumid, kui patsient on end tööpäeval eriarsti vastuvõtu või protseduuri ajaks vabaks küsinud, kuid kabinetist, mille ukse taga on ta oodanud juba pool tundi üle kokkulepitud tärmini, kostab ikka vaid lobisemist. Ehkki samasugune kogemus on küllap mõnelgi meist, ei maksa teha üldistusi stiilis “klienditeenindajad on pahurad, õpetajad närvihaiged ja bussijuhid mühakad”.

Et õiglustunnet riivavad juhtumid ei saaks aluseks eelarvamuslikele hoiakuile, tuleb nende üle arutleda. Kindlasti ei saa see sündida nii, et üht poolt tümitatakse nimeliselt, teine aga jääb anonüümseks, võttes seega süüdistatavalt võimaluse konkreetseks enesekaitseks. Kuid rääkima neist asjust peab.

Üks lugu paljudest

Trauma läbi teinud lähedase hiljutised kogemused kahes haiglas panid mind juurdlema nii asjaosaliste käitumise kui Eesti tervishoiusüsteemi üle. Ent nagu ma eespool mainisin, võivad raskes olukorras ilmneda täiesti erinevad arusaamad. Seega piirdun eelkõige sündmuste kirjeldamisega ja annan hinnanguid ettevaatlikult.

Minu mõistmist mööda on veider, et killulise luumurruga 70aastane naine saadetakse erakorralise meditsiini osakonnast, käsi sidemega kaelas, koju, et ta sealt järgmisel päeval omal jõul teise linna mainekasse haiglasse operatsioonile sõidaks. Olgu eksituse vältimiseks mainitud, et lahase paigaldamine polnukski võimalik, sest keerulist murdu ei suudetud kohapeal fikseerida.

Et ükski seadus ei kohusta haiglat transporditeenust osutama, tulnuks lahtiselt loksuvate luuotstega proual trügida liinibussis või võtta ette taksotuur rahaautomaadi otsinguil. Õnneks leidus abivalmis naaber, kes naise haiglast koju toimetas.

Võib vaid ette kujutada, kui piinarikkaks kujuneb sellises olukorras ootamine: operatsioonieelne keeld süüa ja janu kustutada, valu väikseimategi liigutuste puhul, kurnav sundasendis öö.

Muidugi pole suurt vahet, kas teha need katsumused läbi haiglas või kodus. Selles polegi küsimus. On ainult raske tunnistada, et edukaks ühiskonnaks püüdlevas riigis tuleb leppida pikaajalise valu, abituse ja teadmatusega.

Et ma pole kursis meditsiinitöö eeskirja ega paratamatustega, ei söanda ma kedagi ebapädevuses süüdistada. Võimalik, et asjad käivadki nii. Turumajanduslik tervishoid, aastaid kestnud arstide ja õdede äravool ning rahanappus, teadagi!

Vestlused mitmel pool Eestis elavate tuttavatega on kinnitanud, et minu lähedasele osaks saanud kohtlemises pole midagi erakordset. Just see asjaolu viiski mu mõttele oma tähelepanekutest kirjutada. Pole vahet, kus sündmused aset leidsid, sest üks lugu paljudest iseloomustab kogu süsteemi, mitte haiglat või inimesi.

Kasulik on olla saamatu

Kõige kummastavam oli tõik, et ehkki seadus näeb ette vältimatu arstiabi tasuta osutamist, tuli selle loo peategelasel maksta pisut üle kolme euro visiiditasu. Riigi käsulaudade kohaselt ei tohi raha küsida siis, kui abi andmata jätmine võib põhjustada surma või püsiva tervisekahjustuse või kui haige tuleb pärast esmast abi hospitaliseerida.

Jääb üle tõdeda, et kõik seaduse kriteeriumid olid kõnealusel juhul täidetud: kuna kohalikule haiglale käis murru fikseerimine üle jõu ja enamat abi nad pakkuda ei saanud, polnud mõtet patsienti raviasutusse jätta. Ehkki lisaks eelloetletud katsumustele tegi eaka naise seisu keerulisemaks parasjagu pooleli südameravi, polnud kuigi tõenäoline, et ta oleks läbielamiste tõttu hinge heitnud. Seega oli kõik juriidiliselt korrektne.

Kolm eurot pole just palju, ent küsimus on põhimõttes. Nimelt oleks pensionär visiiditasuks kulunud summa säästnud, kui ta oleks kutsunud välja kiirabi. Oletus, et kuskil on ehk veel raskemas seisus inimesi või pakilisemaid olukordi, sundis elus karastunud naist valu trotsides ise küüti otsima ja haiglasse minema.

Paraku mõjub niisugune ühiskondlik mõtteviis ja enesesalgamine meie küünilise ja kohati ebaloogilise meditsiinikorralduse taustal naeruväärse lihtsameelsusena. Soodsam on mitte toime tulla. Milleks kulutada sõidule oma raha, kui seda saab riigi kontole kanda? Kasulikum on õppida abitust.

On märkimisväärne, et kirjeldatud vastuolule on riigikontroll juhtinud tähelepanu juba 2004. aastal, tuues välja kergekäeliselt tehtud väljakutsete statistika, osutades just nimetatud põhjusele ja sellest johtuvale raiskamisele. Seadus annab küll võimaluse asjatu väljakutse eest tasu kasseerida, kuid praktikas rakendatakse seda harva, selgub toonasest aruandest. Möödas on kaheksa aastat. Tundub, et aega ja raha meil jätkub.

Olgu lisatud, et siinse loo peategelane ootas operatsioonilauale pääsemist kokku paarkümmend tundi. Kas selle taga oli tööjõupuudusest tingitud paratamatus, kiiremat sekkumist nõudvate juhtumite hulk tol nädalalõpul või miski muu, jääb teadmata.

Oletus, kas häälekam hädaldaja saanuks suuremat tähelepanu, oleks tulutu spekulatsioon. Tean vaid kindlalt, et kui uuesti tekiks eelkirjeldatud olukord, läheks see naine ikkagi ise haiglasse, maksaks visiiditasu ja ootaks taas kannatlikult. Ja kui ta mulle sellest hiljem jutustaks, teeks ta seda konstateerivalt, mitte ennasthaletsevalt. Kasvatus on võimas asi.

Olen mõnikord mõelnud, et kui palju veel elab järelkaja sellest põlvkonnast, kelle enesekehtestamine ei käinud tungeldes ega trügides, kes iial ei oleks kaotanud saamahimus inimväärikust, kes oskas mõelda meie-vormis, kes talus katsumusi vaikides ja kel oli häbi teistele tüli teha. Võimalik, et see kõik on veel alles, kuid me ei oska märgata. Meie aeg on selline, aga kannatlike aeg saab kunagi otsa.