Põnnid tegid Rubla ja Trikolooriga vastlasõitu

Kada on aetud ehk topismees üheskoos kõige paha ja kurjaga naabrite ukse taha toimetatud. Päris eestlaslik? Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Õiged vastlad tulevad ikka maal metsaservas mäest alla tuhisedes, mitte mõnes peenes linnakohvikus vastlakuklit mugides.

Põnnila ja Rõõmurulli mängumaa ning beebikoolide lapsed koos vanematega võtsid ette sõidu Maria tallu, et natuke maaõhku nuusutada ja vanu vastlakombeid meelde tuletada.

Tõstamaa vallas Kõpu külas asuva Maria talu hoovi kogunes 42 last, kellest enamik kahe- kuni kuueaastased, väikseimad veeresid alles vankris. Vanemad laadisid põnnid kelkudele ja sõit kulges kirevas-kärarikkas rodus metsa poole. Kes kelgul või kärus, kes omal jalal või emme süles. Ilm soosis väikesi vastlalisi: kelgutamiseks piisas lund ja mõnekraadine külm maalis põsed kenasti punaseks.

Linad said lühikesed, kuid lustlikud

Mõni laps jälgis kelgul istudes suuril silmil pea kohal kõrguvaid männilatvu, mõni püüdis kinnastelt lund limpsida, suuremad võtsid metsarajal jooksutuurid üles. Kuigi suuri mägesid Maria talu maadele ei jää, sobib liulaskmiseks suurepäraselt künkanõlv metsaservas, tükk aega tegemist oli nii kilkavatel põnnidel kui kelke alla lükkavatel vanematel.

“Tahtsime lapsed linnast välja loodusesse saada,” ütles Rõõmurulli mängumaa juhataja Jaana Beilmann. “Oleme Põnnila mängumaa rahvaga varemgi koostööd teinud. Pärnus pole väga palju lastele mõeldud kohti ja minu meelest on konkureerimise asemel palju toredam kokku hoida. Selline väljasõit aitab väga hästi ühtsustunnet tekitada ja lastega metsa minna on nii mõnus.”

Linad pikaks venitatud, kulges tee metsalagendikule, kus ootasid ponid Trikoloor ja Rubla. 200aastase pärnapuu all andsid sooja lõkked ja kuum tee ning ise vitsa otsas küpsetatud viiner maitses paremini kui mis tahes linnakohvikus. Ponid lasid kannatlikult lastel end patsutada ja sõidutasid väikseid ratsanikke lagendikul ringiratast.

Mõni juntsu jäi oma soojades vattides juba esimese viie minutiga värskes õhus magama ja emad naersid, et kuigi hobustest on mitu päeva räägitud, näevad lapsed neid nüüd ainult unes.

Hobuste ümber sebivaid lapsi jälgis naerusui Maria talu peremees Enn Rand. “Meil käib siin päris palju rahvast, aga nii noori külalisi polegi vist varem korraga nii palju olnud,” muheles ta käigupealt paari hange potsatanud jõmpsikat püsti aidates. “Eks metsaõhk ja loomad meeldi nii suurtele kui väikestele.”

Peremehe sõnutsi on talu külaliste seas kõige populaarsem tegevus metsas matkamine, siinkandi loodus annab selleks võimalusi küllaga ja matkaradu leidub igale eale sobivaid. Metsast saab otsida aardeid või kaardi järgi orienteeruda, põnevust ja romantikat pakub öine retk tõrvikuvalgel.

Ka kõige linnastunumad noored unustavat end pikkadeks tundideks metsa, polevat isegi vajadust neile täpset tegevuskava paika panna, sest kõige rohkem tahavad lapsed ennast niisama tühjaks joosta ja möllata. Linnatänavatel ju jooksuradu pole ja ronimispuidki annab otsida.

Kada ja kuklid

Kui viinerid söödud, kutsuti kõiki kada ajama. Ei lapsed ega täiskasvanud osanud arvata, mis asi on kada ja milleks seda kusagile ajama peaks. Lagedale toodi vana lastekombinesoon ja topiti mudilaste abiga heinu täis.

Lääne-Eesti vastlakombeks olnud kadaajamine tähendabki õlenuku viskamist naabri tuppa või ukse taha, et kurjad vaimud ja muu halb oma kodunt eemale hoida. Õlepoiss kelgutati nüüdki metsast välja ja jäeti ühe hoone ukse taha.

Kopliserva kogunesid kummalist rongkäiku uudistama hobused. Huvi oli vastastikune: loomad küünitasid oma koonud laste poole ja elevil lapsed ronisid emade sülle, et hobustele pai teha.

Hobused on Maria talu tähtis osa, nemad traavisid siin koplites juba sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal, kui talus toimetas Ranna vanavanaisa.

Praegu tegeldakse talus hobuste kasvatamise, müügi ja ratsaspordiga. Tallid on koduks teiste omanike hobustelegi, kopliteks on kasutada lausa 130 hektarit maad.

Kuna mitmel suurel ja väikesel inimesel kippusid juba varbad külmetama, kolis seltskond talu rehetuppa, kus kõiki ootasid tuline hernesupp ja vastlakuklid, mida igaüks võis ise vahukoorega täita ja kaunistada. Sai keerutada vastlavurri ning meisterdada maski, liimides papptaldrikule kaerahelbeid, seemneid ja saepuru.

Mai kino projektijuht Iren Hansen, kes korraldab Pärnus beebikino, oli kaasa toonud multifilme, mida kuklisöömise kõrvale hästi vaadata sobis.

“Linnalastel pole tavaliselt võimalust puude otsa onne ehitada, metsas matkata ega oravaid-rebaseid kohata,” rääkis Hansen. “Sellises vanas talus saavad nad vähemalt aimata, mis elu nende vanavanemad maal on elanud, näevad loomi ja seda, kuidas neile metsa toitu viiakse. Kui lastele juba maast madalast võimaldada looduses olemist, huvituvad nad sellest ka suuremana.”

Maaeksootika linnainimesele

Sama meelt on vastlaürituse initsiaator Ebe-Liis Rattasepp, kes on Põnnila mängumaa omanik ja ühtlasi Maria talu müügijuht.

“Tahtsime, et lapsed saaksid vastlapäeva tähistada looduses,” seletas Rattasepp. “Mis puutub vastlakommete tutvustamisesse, siis paljud lapsed on küll alles väga väikesed, aga eks neile midagi ikka meelde jää. Kas või vastlakukkel maitseb pärast õuesmüttamist rehetoas paremini ja ehedamalt kui linnas kohvikulaua taga. Tõmbenumbriks olid vist ponid, nende ümber oli kogu aeg lastesumm.”

Rattasepp on talus töötades kogenud, et tänapäeva mitmendat põlve linnainimene ei pruugi mitu aastat metsa sattuda. Paljudel pole maal sugulasi ja ainus võimalus maaeluga tutvust teha on mõnes turismitalus.

Maria talu pererahvas on näinud inimesi kogu päevaks metsa kadumas ja alles pimedas tagasi tulemas, äraseletatud ilme näol ja hingerahu tagasi.

Asjalikud firmakoolituste pidajad on jäänud nostalgiliselt vaatama, kuidas perenaine toob õuest moosipurgi, mis pärineb keldrist, mitte Selveri riiulilt. Välismaised turistid on palunud luba mingi maatööga kätt proovida ja puid tassides ning ahju küttes rõõmust säranud ...

Kõige põnevamad on öised matkad tõrvikuvalgel, kus karu käpajälgedega puu juures tekib tunne, et mine tea, kus see karu just praegu luurata võib. Tõstamaa metsades elavat jäneseid ja rebaseid, nähtud on ilvese ja karu jälgi.

“Maria talu moto on see, et inimene tunneks end siin nagu maavanaema juures,” rääkis Ratassepp. “Talu on siin peetud 100 aastat, üritame kõike ehedal kujul säilitada. Meie majaperenaised on kohaga väga kokku kasvanud. Tulevikus tahaksime vähemalt suvel kogu aeg uksed lahti hoida, et inimesed saaksid ilusal päeval linnast maale aega veetma tulla. Ja kindlasti tahaks edaspidi lastele üritusi korraldada.”

Jutud räägitud ja kuklid söödud, hakkas kõige väiksematel vastlalistel väsimus peale tikkuma ja vanemad pakkisid värskes õhus rahmeldamisest unised lapsed autodesse.

Õnneks pole Pärnu suurlinn ja metsad-sood-põllud jäävad vaid pooletunnise autosõidu kaugusele.

Lumi on veel maas ja nädalavahetusel tasub metsa rebasejälgi otsima minna. Või metsloomadele porgandeid viia. Üksi ja perega. Vanaema juurde, sõpradele külla või niisama. Peaasi, et linnast, toast ja telekast eemale.