Demokraatia kaitseks

Pärnu linnapeale Toomas Kivimägile ei meeldinud minu volikogu istungi kajastus (“Kontekst on sama tähtis kui tekst”, PP 22.05). Kuna tegemist pole isikutevaheliste eriarvamuste, vaid valitseja juhtnööridega, kuidas peaks rahvaesindajate koosolekut kirjeldama, otsustasin vastata.

Kivimägi heidab ette kirjeldust, kuidas fraktsiooni liikmete arvu kaudu üritati opositsiooni tõrjuda. Minu arvates võiksid lugejad teada, milliseid mänge volikogus mängitakse. Linnapea nurisemine pole vigade parandus, vaid rahulolematus volikogus toimunu leheveergudele toomise pärast.

Kivimägi peab show’ks arutelu selle üle, kas üht Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) valimislubadust tuleks täita. Minu arvates on oluline lugejaid informeerida, et ükski neljast IRLi esindajast polnud päri ettepanekuga, et linnavolinikud ei tohiks kuuluda linna äriühingute juht- ja kontrollorganitesse.

Kivimägi heidab ette, et ma vahendasin Mart Viisitamme kriitikat uue põhimääruse suhtes. Kirjas toimetusele nimetab ta mind isegi Viisitamme pressiesindajaks.

No kuulge, kas tõesti peaks ajakirjanik opositsiooni esindaja sõnavõtu ajal kõrvad kinni katma? Keskerakonnalgi on oma valijad, kes tahavad teada, kuidas Viisitamm volikogus käitub.

Kas Kivimägi on viie aasta pärast rahul, kui volikogu istungilt edastatakse ainult võimulolijate korraldusi, või tahab ta kuulda arutelu, eriarvamusi otsuste suhtes? Viisitamm on praegu opositsioonis ja tema säravat kriitikat Kivimägi aadressil tuleks hoolikalt kuulata, selle asemel et seda maha salata.

Samamoodi kuulasin ma Kivimägi arvamusi Viisitamme suhtes viis aastat tagasi. Või ei, Kivimägi hakkas Viisitamme kritiseerima alles kolm aastat tagasi, vahetult enne valimisi. Ajaleht kajastas Viisitamme tegemisi tema võimule saamisest alates ja Kivimägi rajas sellele oma valimiskampaania.

Linnapea on rahulolematu, et ma ei korranud üle: linnavalitsus saab aastas üle 22 000 kirja, millest vaid 50 pole saanud vastust tähtajaks. Ühe korra neid arve kajastanud, ei näinud ma põhjust haamerdada ja keskendusin Kivimägi hinnangule linnavolinik Peeter Saunpere suhtes.

Tõenäoliselt jääbki Kivimägi nurisema, et ma ei kajasta linnavalitsuse ja volikogu tööd nii, nagu tema seda tahaks. Tema nurin oleks asjakohane, kui Pärnu Postimees oleks linnavalitsuse häälekandja. Paraku toimib ajakirjandus tänapäeva Eestis natuke teistsuguste põhimõtete järgi.

Kui ma lehes arvasin, et Kivimägi pole väärt Eesti linnapeadest kõige kõrgemat palka, lõpetas ta „karistuseks“ linnavalitsuse pressikonverentside korraldamise. Minu meelest on pressikonverentsid seisukohtade selgitamiseks. Kui selgitada ei taheta, võetakse endalt võimalusi vähemaks.

Avalike suhete eksperdid haaraksid sellisest käitumisest kuuldes tõenäoliselt peast. Minul aga on üsna ükskõik, kui põhjalikult ja veenvalt linnavalitsus oma arvamusi edastada suudab.