Küprose Türgi pool erineb mürarikkast Kreeka osast nagu öö ja pave

Küprose Türgi poole rikkus on kuldsed – ja asustamata – liivarannad, kus vahetusüliõpilased end nagu tsivilisatsioonist äralõigatuna tundsid. Foto: Krismar Rosin

Inglise kirjanik Lawrence Durrell on öelnud, et teekondi ei looda, vaid nad sünnivad. Istudes autos, mis hommikupäikeses piiriületust ootas, et jõuda Põhja-Küprosele, olin temaga nõus. Aga võib-olla olin laisk, et ise midagi ette võtta, kuna meil oli kaasas autotäis sakslasi, kes selles organiseerimata riigis ainsana asju joonde ajada oskasid.

Autojuhiks oli meil Kreeka poole küproslane, kes esimest korda oma 22 eluaasta jooksul Põhja-Küprost külastas ja 1974. aastast jagatud pealinna okastraadi, valveputkade ja reserveeritud ilmega püssikandjate taha nägi.

Põhja-Küpros, tugeva Türgi mõjuvõimuga riik, mis kohati on väga mahajäänud, kuid rikkaliku puutumatu loodusega, hoidis enne okupatsiooni enda all saare suuremaid ekspordiallikaid. Siin on voolanud ojadena verd, sest riigiisad ei suutnud laua taga otsustada, kumb emamaa – Kreeka või Türgi – on tähtsam, mis keelt peaks rääkima, keda uskuma ja mis keeles tuleb kirjutada kohanimesid.

Eemale poodidest, jalgpallist ja ööklubidest

Meie, noored ja seiklushimulised tudengid, otsustasime olla apoliitilised, eemal sõduritest, lippudest ja natsionalistlikest monumentidest ja vurasime Nikosiast Dipkarpazi, ainsa pisilinna poole, mille nime mõlemas keeles ühtmoodi kirjutatakse. Kohake pidavat olema lihtne, vaikne ja loodust väärtustavate inimeste paigake, mille rikkus on kuldsed liivarannad, korallid ja türkiissinine meri. Vähemalt nii lubasid turismibrošüüre lugenud sakslased.

“Ärge unustage eesleid!“ hüüatas mu pisike senjoriita, kui auto paralleelselt Kyrenia mäestikust Gazimagusa poole uhas. Mäeahelikult oli näha Türgi lippu, türklaste ülemvõimu sümbolit, mis ajab närvi saare teise poole kreeklasi, kes öösiti lipu vilkumist taluma peavad.

Mina aga nautisin teekonda, hallikat asfaltteed, mida palistasid uhked oliivi- ja viinamarjaväljad, sekka säravvalged mošeed, mis oma värske ilmega kordagi ei rikkunud saare väikekülade idülli. Seda ajasime taga meiegi, et pääseda eemale mürarikkast Kreeka osast, mida iseloomustavad meeletu Ledra ostutänav, jalgpallihullus, mis eriti väljendub rahvast tulvil kohvikutes ja ööklubi tümpsumuusikas.

Tahtsimegi vaikust, et Vahemerest jõudu kogunud tuul päid sasiks, samal ajal kui pisike auto kiiruga Gazimagusast ja tema suurfirmadest, ülikoolidest, paneelelamutest möödus. Meie eesmärk oli pääseda eemale ettekirjutatud turismindusest, sestap valisimegi Dipkarpazi – koha, mida naljalt Wikipediast ei leia.

Varosha – vihavaenu tumm tunnistaja

Jätsime vaikides hüvasti Gazimagusa ja tema hiiglaslike mošeedega, visates viimase kurva pilgu Varoshale – linnaosale, mida kutsutakse kummituslinnaks.

1974. aastast on seda ümbritsevate aedade taga ainult mahajäetud majad, mustad kummitusaknad, tolmu koguv kreeklaste mööbel, mida ümberasuvad kreeklased kaasa võtta ei saanud. Ikka veel kestab mitme aastakümne tagune vihavaen, mälestus ümberasumisest, kus mitmed tuhanded türklased ja kreeklased ühelt saare poolelt teisele kolima pidid, jättes kodumajad aedade ja lillepeenarde, koerte ja kassidega maha, sest keegi riigiisa kuskilt umbsest kontorist tahtis nii.

Seda manipulatsiooni meenutavad Kreeka poole tänavatel kleepekad, kus saar on veripunaseks võõbatud ja peale on kirjutatud “Ei unusta kunagi”.

Mošee ja õigeusu kirik kõrvu

Sihtkohaks valisime meelega Dipkarpazi, mahajäetud pommiaugu, kus kaks rahvast omavahel seniajani koos elada suudavad, mõistes, et rahu on kõige alus.

Külla jõudnud, nägime seisva vee mentaliteeti: kohvikus on sigarillovanamehed samal kohal istunud juba iidsetest aegadest peale ja pisikesest mošeest kaikuv hääl kutsus külaelanikke rutiinsele palvele. Olime üllatunud, nähes mošee kõrval õigeusu kirikut.

Aedviljaturgudel naeratasid päikesest põlenud papid, kellele kirsspunane vein oli tähtsam kui meie taskus olevad vähesed eurod. “Tühja see raha!” arvas üks neist, ulatades meile kopsaka sidruni.

Meie, uljad ja seiklusjanulised, vajasime õlut, et öine grillimine lõbusamaks muuta. Kammisime pisikesi supermarketeid, kus inglise keel koos üleilmastumisega tundus olevat mingi tulevikuhaigus, mõistes, et selles külas on õlle leidmine raskendatud.

Kohtumised “paradiisis”

Enne veel, kui võtsime suuna Golden ja Turtle Beachile, otsustasime helistada Romanile, Austria vahetustudengile, kes nädal tagasi just Golden Beachil tööd leidis. Tänu tema juhtnööridele avastasime poe, kus nurgatagusest külmkapist sai tõesti Efesit, Türgi õlut. Kahmasime korvitäie õlut ja jäime üksteisele lollilt otsa vaatama: inimtühjas poes polnud müüjat. Siis kisas tänaval üks päikesepõlenud poiss, kes välismaalasi nähes oma tähtsa riisumise lõpetas, midagi kohalikus keeles ja naabermajast astus välja tore pearätiga tädike: “Ah et õlut tahate!”

Vorst ja sai, õlu ja halloumi – muud me ei vajanudki. Võtsime suuna Golden Beachile, et Romaniga kokku saada. Teel nägime, kui auto mereäärsestest bangalotest ja looduslikest telkimispaikadest möödus, imekauneid punaseid Küprose tulbipeenraid, põlenud seljaga maailmarändureid, taevas patrullivaid kotkaid ja korallide vahel mürgeldavaid gekosid.

Lõpuks leidsime Romani töökoha – otse inimtühja kuldliivaranna kõrval oleva telkla, mida juhatas kongus ninaga türklane, kes ilmarändureid igal hommikul kange Türgi kohvi ja “Hi! How are you’ga?” tervitas.

Roman sattus siia kogemata, couchsurfing’u korras, kui Teko, kohaomanik, talle tööd pakkus. “Ja mis mul muud üle jäi kui paradiisiga nõustuda,” lausus 32aastane austerlane, kes kõik kontinendid läbi kolanud on.

Nähes kauneid randu ja naisi, jäigi Roman mõneks ajaks paikseks Karpasia Golden Beachile, mille liivadüünidelt puuduvad hamburgeriputkad, diskotümakas ja õlletopsid-kõhud.

Roman jäi, et tervitada aina uusi maailmarändureid, aidates neile õlut ja hommikusööki serveerida, et selles interneti ja ostubuumita paradiisis hinge tõmmata ja akusid laadida. Ainult õlut lürpis ta neetult palju. Võib-olla tegi ta seda masendusest, samal ajal rääkides oma Filipiinidelt pärit ekstüdrukust, kes pika kohtingumaratoni järel mainis, et oli paar aastat tagasi mees.

Austerlane pidas seda halvaks õnneks ja naljakaks seigaks, küttis uue sõõmu Efesit ja jutles meie ja bulgaarlasega, kes sama avasta-ja-leia-mentaliteediga leidis tööd selles paradiisis. Kuigi bulgaarlane lähenes 50 aastale, ei kavatsenud ta paikseks jääda, ehkki oli käinud peaaegu 100 riigis. “Aega ühe koha peal istuda küll, enne tuleb näha ja avastada,” poetas bulgaarlane, vaadates türkiissinisele merele. Temagi lürpis alkoholi nagu limonaadi. Aga tema lood olid ilusad ja inspireerivad ja nii kulgesimegi õhtusse, kui Roman toetas meie grilliõhtut kausitäite salati, õrnade kitarrisoolode ja melanhoolse lauluhäälega.

Vaatasime naabertelki, kus pesitsesid üks kutsu ja Argentina paar, kes olid teel olnud kuus aastat. Nemadki kasutasid endale antud aega maailma tundmaõppimiseks, tihtipeale minnes rännakule tühjade taskudega, kuid lootuses, et igal pool on kõik võimalik. Selle hilisöise vestluse ajal, kui eri rahvad vaesust trotsides värvikate lugudega teineteise hinge midagi istutasid, oli samuti kõik võimalik. Armastus. Elu. Ilu. Valu.

Tähistaeva all oli raske magada, isegi kui üheksast loojuv päike pidanuks tähendama magamaminekut, sest elektrigeneraator ei töötanud enam, internet oli utoopia. Roman hõõrus pärast viinavõttu silmi ja lausus, et tema läheb magama kümnest, et kuuest hommikusse merre sukelduda ja düünides püherdada. Varsti süüdati küünlad telkides ja bangaloteski, kus noored olid veidi pahurad, et kilpkonnad alles kuu aja pärast sellesse randa munema tulevad.

Inimtühjad rannad

Hommikul kopsis mind üles Laura, kes oma eesleid näha tahtis. Varsti avastasingi ennast jälle teel, möödumas kuldsetest põldudest, et minna Oasise restorani juurde, kus järjekordne kuldse liivaga inimtühi rand kaunishingi kutsus. Turistid vaatasid mäejalamilt, kui Küprose tulpide ja gekodega veidraid pilte teha üritasime. Päike põletas nagu põrguline, kui poolpaljad noored lainetesse tormasid. Paarid kallistasid ja mürasid. Keegi pildistas kotkaid. Keegi kirus ohatist. Mõni päevitas ja tänas jumalat selle ilu ja võimaluse eest.

Järgmisena võtsime suuna päris poolsaare tippu, et eesleid ja apostel Andrease kloostrit näha. Teel olles silmasime Romani traktorilt lehvitamas. Otsisime melanhoolsete silmadega uniseid eesleid. Laura närvitses: “Äkki me ei näegi neid?” Pärast mõneminutist teekonda valgetel kivirahnudel hakkasime teelt leidma junne.

Niimoodi vaikselt loksudes olime peagi kloostri lähedal. Meid valdas eufooria, kõik tahtsid sõbralikke eesleid näha. Loomi, kes kodustati juba 4000 aastat enne Kristust.

Just enne Laura appikarjet, et polegi eesleid, jäi auto seisma ja sakslased kisasid midagi üksteisele. Mina ei saanud keelest aru, küll aga tundsin kellegi märga keelt oma pea vastas. Ohoo, seal ta oligi – pesuehtne eesel, kes akna vahelt mind lakkus. Tundus, et eesel hoolitses korravalve või passikontrolli eest, sest autorivi, mis tema tõttu tekkinud oli, võis põhjustatud olla just sellest, et eesel tahtis iga autoga tutvuda.

Eeslitest mööda pääsenud, olimegi varsti Andrease kloostri juures, kus asub turg ühes pesunööril rippuvate rõivastega majakestega. Turult võis leida ehteid, tasse, suveniire, köögitarbeid ja mööblit, kurvastusega märkasime seal ka plastmassautomaate ja Robocopi mänguasju.

Klooster on siiani aktiivne ja koduks palveränduritele.

Tatsusime edasi, sest kloostri tagant oli pidevalt kuulda eeslite häälitsemist. Eeslid tervitasid meid, pea viltu, sekka sattus mõni rohutirts. Ainsana pääses eeslitele ligi Bremenist pärit Viktor, kes on Eestis sündinud ja eheda vorstiõgija pontsaka näoga. Pildistasime eesleid kui joobnud ja kui lõpuks küllalt sai, hakkasime kõndima poolsaare tippu, mida kaunistas pisike saar ühes valge politseiputkaga, kus nii Türgi kui Põhja-Küprose lippu valvatakse.

Lipumäe jalamilt võis näha ümbritsevaid rahne, mida uuristas meri ja kust meie segane reisikaaslane sloveen Aljoša peakat hüppas. Temale ei tähendanud 15 meetrit kõrgust mitte midagi. Uhasime pundiga valgevahustes lainetes korallsaare poole. Pärast lamasime väsinult rannal ja isegi ei kurtnud oma tühja kõhu üle, sest meil olid need ööd inimtühjades randades, kus vara läks pimedaks ja kus globalisatsioon polnud suutnud veel emakest loodust käperdada.

Hommikul ärkasime türgikeelse kirumise peale. Märkasime punastavat Romani, kes selgitas, et oli kogemata pannil sealiha küpsetanud. Peremehele oli see jumala teotus, nii pidi ta ära viskama pannigi, et mitte oma suud kristlaste rõvedustega määrida.

 Peagi peremees rahunes, kuid meie otsustasime igipõlise Erasmuse vahetusüliõpilase Nikosiasse kaasa võtta. Nii põhjusel, et järgmine päev ootas teda kool, kui seepärast, et ta taipaks selles mäslevas urbanisatsiooni epitsentris, kuidas tal on vedanud Dipkarpaziga.