Tänaval astub väikest kasvu mees teed kepiga kobades, seljas pilkupüüdev helkurvest. Küünarnukist toetab teda saatja. Bussipeatuses küsivad inimesed: „Kas see on tõesti Felix Leet?“ Tema jah. „See on glaukoom,“ ütleb Felix. Arstid selgitavad, et haigus tuleb geenidest. „Mu ema jäi ka pimedaks,“ tõdeb mees.
Bussi peale minnes õpetab saatja: „Nüüd tõsta jalga, veel pisut …“ Felix on saanud astme talla alla ja juba tõusebki juhikabiinini. „Tere, Felix!“ ütleb bussijuht. „Tere-tere, kõik mind veel tunnevad,“ naerab kepiga kopsija heameelest. Istudes aga küsib saatjalt: „Kes see mees oli?“ Ta ei näinud mitte midagi.
Aprillis käis Felix isegi Tallinnas ajakirjanike liidu 25. kongressil. „Vist on ka viimane kord, ega ma tuleval aastal enam … Seekord lähen missioonitundest veel,“ pihtis ta.
„Kuule, soovi mulle õnne!“ teatab Felix telefonitorusse enne, kui saan oma soovist rääkima hakata. „Kas pole veel vara, alles 26. mail kukub kell ja oled 90,“ imestan. „Ei, mitte seda. Mu tütretütrel sündis kolmas laps. Mu kolmel tütrel on nüüd kokku 12 lapselast, kui ikka õigesti arvutasin. Tütarde tütred aga puha magistrid ja doktorid,“ selgitab endiselt optimistlik raadiohääl.
„Ahah, et külla,“ kordab ta siis. Ja arutleb: homme kohtub ta vanade skautidega ja väärikate ülikooli lõpetamine on. Nimetab siis päeva ja aja.
„Ära sa arva, et vana Leet läbi on. Ma võitlen veel!“ hoiatab ta. Jutustab hoobilt, et tahab kõikide pimedate eest seista selles, et nad ei peaks kassades pidevalt selgitama: pimedale ja ta saatjale on sõit tasuta. Seadus lubab, aga osa kassapidajaid ega bussijuhte pole sellest teadlikud. Ja pime muudkui selgitagu.