Toomas Kivimägi elab kirglikult

Toomas Kivimägi koos tütre Laureni ja elukaaslase Anuga Rannapargis jalgratastega sõitmas. Foto: Ants Liigus

Pärnu linnapea Toomas Kivimägi võtab nii tööd kui vaba aja veetmist kirega. Kõige parem meelelahutus on talle sport, enda proovilepanek võrdväärsete konkurentidega.

“Pallimängud pakuvad rohkem emotsiooni kui Cooperi test. Otsin emotsiooni ja olen ise emotsionaalne, süütenöör on suhteliselt lühike,” kirjeldas Kivimägi ennast.

Õpetaja oskas innustada

176 sentimeetrit pika ja 83 kilo kaaluva linnapea füüsilisele võimekusele pani aluse Sindi keskkooli õpetaja Taivo Sikk. Tema suutis 1963. aastal sündinud poissi innustada ja panna ta alates teisest klassist korvpallitrennis käima.

Kivimägile on meelde jäänud noorte vanuseklassi Pärnu maakonna korvpalli meistrivõistlused. Sindi keskkooli võistkond kaotas kõik mängud, sest üheskoos mängisid nii 1963. kui 1962. aastal sündinud poisid.

“Treener vaatas, et võistkonna moraal on madal, ja pani meid mängima niisama vanade tüdrukutega. Võit oli suur. Tollest ajast on mul diplom esimese võidu eest korvpallis, taktitundeliselt polnud sinna märgitud, et võit oli tüdrukute üle,” rääkis Kivimägi.

Edaspidi alistas Sindi võistkond tunduvalt kõvemaid vastaseid. Tavaliselt oldi maakonnas kolmandad-neljandad, sest Pärnu tugevamate koolide vastu ikka ei saadud. Kivimägi ise oli kooli ajal maakonna koondises esiviisiku piiril, kord palliplatsil võideldes, kord mänge hasardiga vaadates.

Suitsetama nooruk ei õppinud. “Olen vist elu jooksul üldse kümme suitsu teinud, viimase tegin ülikooli ajal. Olen väga kriitiline noorte suitsetamise suhtes – see on nõrkuse märk. Mõni otsib kompensatsioonimehhanismi, et seltskonnas silma paista, kuid selleks on kümneid paremaid võimalusi,” kõneles Kivimägi.

Kivimägi käis keskkooli ajal kaks korda nädalas korvpallitrennis ja kaks korda nädalas keeltekoolis. Suusatas palju, tegi kergejõustikku. Korvpallitreeningud jätkusid ülikoolis õigusteadust õppides ja pärast ülikooli Koongas töötades.

Pinget pakub võrdsetega võistlemine

Praegu linnapea enam korvpallitrennis ei käi. Aga kui on vaja linnapeade võistkonda riigikogu vastu või volikogu ja linnavalitsuse võistkonda ülejäänud omavalitsuste vastu kokku panna, lööb ikka kampa.

“Eeldan, et võistkonnad on võrdsed. Pole huvitav mängida oluliselt paremate või nõrgematega,” ütles Kivimägi. Vigastustest on ta korvpalli mängides pääsenud, kui just väiksena tagurpidi ja paksuks läinud sõrmed välja jätta.

Kaheksa aastat tagasi asendus jõuline korvpall natuke vähem agressiivsust ja koormust pakkuva võrkpalliga. Võrkpalliga puutus Kivimägi kokku juba Koongas, kus tugev võistkond, kuid maavalitsuses sai see üha enam omaseks.

“Mängisin võrkpalli aktiivselt tavamängija tasemel aastatel 1986–2006,” meenutas Kivimägi. “Praegu osalen vaid võistlustel, trennis enam ei käi. Palju sõltub juhist või treenerist. Sindis viis mu korvpalli juurde treener, võrkpall tekkis kollektiivi kaudu.”

Maavalitsuse päevil hakkasid Kivimägit köitma uued alad: tennis, mõni aeg hiljem golf. “Tennis on väga ilus mäng. Ilmar Tennokese on öelnud, et see on jalgadel male,” lausus ta.

Kivimägi peab tennist emotsionaalselt kauniks alaks ja vaatab televiisorist päris palju mänge. “Telekast tundub kõik lihtne, aga kui ise platsil olla … Poleks tenniseplatse maja kõrval olnud, poleks mängima hakanud,” avaldas ta.

Praegu mängib Kivimägi tennist harva, vahest viis korda suve jooksul. Nüüd on tema sportlikud harrastused golf ning jalgratta ja rulluiskudega sõitmine.

18 raja golfis läbimängimine võtab viis–kuus tundi ja selle käigus kõnnitakse oma kuus kilomeetrit. Nii aeganõudvat ettevõtmist saab endale lubada nädalavahetustel, samal ajal meeldib linnapeale keskmiselt korra nädalas rulluiskude ja paar korda nädalas jalgrattaga sõita.

Rattaga näeb linna paremini

Rattaga viib tee läbi ranna, jahisadama, Vallikääru, Rüütli ja Aia või Supeluse tänava. Vahel käib linnapea sõprade juures Raekülas, korra–kaks kuus Sindis isa ja venna pool.

Jalgrattaga sõidab Kivimägi enamasti koos perega. “Õpetasin ka lapse eelmisel aastal sõitma,” ütles ta. “Kaht asja peaks lastele varakult õpetama: ujumist ja tennist. Mõlemad on väga tehnilised alad, mille omandamine on 20–30aastaselt oluliselt raskem, kuid neid saab 70.–80. eluaastani harrastada.”

Rulluiskudega sõidab ranna rajoonis elav linnapea ühes elukaaslasega ümber Tervise Paradiisi ja Kaarli tänava majade. Vahel Rannapargis.

Kui Kivimägi jalgrattaga linnas ringi sõidab või jala töö ja kodu vahet käib, jätab ta meelde, kus midagi laokil on. “2010. aasta kevadel nägin teel töölt koju 12–13 prügimäge, praeguseks pole neist ühtegi järele jäänud,” kirjeldas ta tähelepanu juhtimisest tekkinud kasu.

Kivimägi tunnistas, et vaatas varem võõristavalt kepikõnnile, kuid nüüd ei häbene enam – eriti talvel – keppidega liikuda. Talvel võis teda korra nädalas Raekülas suusaraja kõrval kepikõndi tegemas näha. “Vahetasin suusakepid käimiskeppide vastu alles eelmisel Jüri Jaansoni jooksul, paar aastat kõndisin suusakeppidega,” lausus ta.

Kivimägi selgitas, et ta hakkas kepikõndi tegema vajadusest liikuda, pealegi annab see suurema lihaskoormuse kui niisama jalutamine.

“Olen uhke, et Pärnu spordisaalid on rahvast täis. See on ülimalt positiivne muutus, et inimesed väärtustavad sporti, eeskätt oma liikumist,” kõneles Kivimägi ja lisas, et kui seitse–kaheksa aastat tagasi tegeles regulaarselt tervisespordiga viis kuni kümme protsenti Eesti elanikest, siis nüüd võib tervisesportlasteks lugeda juba viiendikku.

Kõike ei maksa suhu pista

Söömist peab Kivimägi üheks elunaudingutest, kus keeldudega ei maksa liiale minna, kuid päris kõike endale suust sisse ajada ei tasu.

“Minu toitumisharjumused on muutunud tervislikumaks. Kuna kolesterool on piiri peal, olen loobunud keeduvorsti, viinerite ja kananaha, kõige otseselt rasvase söömisest. Seda juba kümmekond aastat,” kõneles Kivimägi.

Keeduvorsti ei söö Kivimägi seetõttu, et ta ei tea, mida selle sisse on pandud. Senised kogemused vorstidega on, et need on äärmiselt rasvased.

Teiseks on Kivimägi oluliselt vähendanud saiasöömist. “Ma pole tervisliku toitumise osas eeskujuks, välistan vaid enda arvates kõige probleemsemad asjad,” ütles ta.

Hommikuti sööb linnapea putru, mida ta tänu lapsele on hommikuti hakanud eelistama. Enamasti on laual kaerahelbepuder, või ja sool sees. Mõnikord on pudru kõrval paar võileiba.

“Üritan vähe pasteeti süüa, kuigi Selveri oma on väga maitsev. Hommikul on ka tass kohvi, mis jääb ainsaks päeva jooksul,” rääkis Kivimägi.

Linnapea töölaual on veepudel, kust ta aeg-ajalt rüüpab. Keskmiselt joob ta päevas ära liitri vett. “Veri on paks, hemoglobiinitase kõrge. Vedelikud aitavad seda leevendada,” selgitas Kivimägi.

Hommikusöök on tavaliselt tööpäeviti kell 7.30, tööle hakkab meer tulema kaheksast. Enamasti autoga, sest päeval on vaja kuhugi sõita, kuigi Tulbi tänavalt jalgsi linnavalitsuse hoonesse jõudmine võtaks vaid 12–13 minutit.

Käib kodus lõunat söömas

“Talvel on jalgsi tööle tulla õnnestunud vähe, vahest korra nädalas,” tunnistas Kivimägi. See-eest käib ta korra–kaks nädalas kodus jala söömas.

“Autot näeb edaspidi kodus sagedamini, tahan rohkem jala käia,” lubas Kivimägi. “Ma ei liigu praegu nii palju, kui peaks.”

Neil tööpäevadel, kui Kivimägi kodus lõunat sööb (ülejäänud päevadel jääb lõuna vahele) soojendab ta õhtusööki või piirdub mõne võileivaga. “Üritan kartulit ja liha koos mitte süüa, vaid võtta liha juurviljadega. Ja kui kartulit söön, siis sibula ja soolaga. Hindan Prantsuse kööki, mis paradoksaalselt on nii maitsev (rohkelt võid) kui tervislik üheaegselt,” kirjeldas ta oma toitumisharjumusi.

Tööpäev lõpeb tavaliselt 17–18 paiku. Õhtusöögi valmistab elukaaslane ligikaudu poole seitsmeks, pärast kella 19 üritab Kivimägi mitte süüa, eriti süsivesikuid.

Siiski pole kiusatus enne magama minemist üks võileib süüa või midagi magusat suhu pista linnapeale võõras. “Armastan magusat ja vahel kaob pakk pähkleid šokolaadis nagu iseenesest. Kui see on korra nädalas, pole hullu, sagedamini küll,” lausus ta.

Ühe moodusena näkitsemist vältida soovitab Kivimägi hambad juba kella 19 paiku ära pesta. “See töötab väga hästi, siis on kiusatus midagi hamba alla pista väiksem,” kinnitas ta.

Lubadused motiveerivad linnapead

Kivimägile meeldib eesmärke seada, lubadusi anda ja neid kirja panna, sest lubadused motiveerivad teda. Näiteks on ta lubanud, et ei kaalu linnapea ametit maha pannes rohkem kui sellena tööle asudes. Seni on 83kilost kehakaalu hoida õnnestunud.

“81 olin juba kümme aastat tagasi. Teatud perioodidel ka rohkem, kõige rohkem 85–86 kilogrammi. Aga vaieldamatult pean ma kehakaalu jälgima,” kõneles linnapea.

Hasart ja kirglikkus on Kivimägi 1990. aastate alguses viinud kasiinosse. “Kasiino jäi peale,” tõdes ta. “Lõpetasin, sest sain aru, et see pole kõige mõistlikum teguviis. Kasiinot tuleb võtta nagu meelelahutust, sinna ei tohi minna raha teenima.”

Kasiino asemel tegeleb Kivimägi nüüd spordiga ja ostab aktsiaid. Tema aktsiaportfell on 15 aastaga kasvanud ligi 100 000 euroni, börsi kukkumine tekitas vahepeal 20 000 – 25 000eurose virtuaalse kaotuse.

“Mul jätkus külma närvi mitte ära tulla. Praeguseks on see ära tasunud ja oma kaks–kolm korda olen hoiustamisega võrreldes ikka teeninud,” lausus Kivimägi.