Vanal apteegil on seljataga värvikas minevik

Suurem osa muinsuskaitsealusest apteegimööblist pärineb 19. sajandi teisest poolest. Foto: Ants Liigus

Pärnu Vana apteegi juured ulatuvad 17. sajandisse, tehes sellest ravimite müügikohast Eesti ühe vanema tegevapteegi.

Praegu Riia maantee 17/19 paiknev apteek jõudis sajandite jooksul käest kätte käies rännelda mitmel pool linnas, kuni 1913. aastal platseerus Riia maantee 15.

50 aastat Vana apteeki juhatanud proviisor Einar Paugus on oma leivaisa ajalugu põhjalikult uurinud ja avaldanud sellest artikli, mis ilmus apteekrite liidu ajakirjas Eesti Rohuteadlane (3/2005).

Töötanud omaaegses linnaapteegis Kalevi ehk praegusel Rüütli tänaval retseptaari-proviisorina, tuli Paugus 1960 Vanasse apteeki juhataja asetäitjaks, aasta hiljem sai temast endast juhataja.

Ametlikult kandis see apteek-rohupood Vene ajal nimetust apteek number 90. Nime Vana apteek hakati uuesti kasutama 1980ndatel.

Riia maantee 15 tollal punavalgetriibulise maja apteegi müügisaal oli küll väiksem kui praegune, see-eest oli maja all ruumikas kelder, kus asusid riiulitäied antibiootikume veterinaaria otstarbeks, tinktuuritünnid, pudelite arsenal, kummikotid ja -voolikud ning suured rullid kummiriiet.

1985. aastal valmis apteegimaja taha kahekorruseline juurdeehitus, kus paiknesid saal ning jaendamisruumid. See majaosa lammutati 15 aastat hiljem, kui Vana apteek liitus aktsiaseltsiga Pharmac MS ja kolis naaberkinnistule uude majja.

Kõik tehti ise

Vaadates tagasi üle poole sajandi pikkusele staažile apteegis, leiab Paugus, et põhilisim vahe olnu ja oleva vahel on see, et nõukogude ajal oli apteek ikka apteek, aga nüüd pigem kauplus. Farmatseudid olid ravimitargad, tänapäeval rohkem müüjad.

Muidugi oli töö kümnendeid tagasi huvitavam, sest lõviosa retseptiravimitest, mis praegu valmiskujul saada, tuli käsitsi valmistada ja elu kihas apteegis nagu mõnes keemialaboris.

Ravimisegudeks vajalikud tinktuurid tulid apteeki pirakates, 18kilostes pudelites, mida anumaid ümbritsenud puitsõrestiku tõttu “raamideks” kutsuti.

Vanal apteegil olid tinktuuri tegemiseks suured aparaadid, mis nüüdseks kolinud apteegimuuseumisse. Spetsiaalne masin oli pillide valmistamisekski. Pillitegu oli proviisori mäletamist mööda “üks paras nuhtlus”, sest võttis kõvasti aega. Aga muud võimalust polnud.

Pauguse käe alt on tulnud isegi kulla ja hõbedaga kaetud pille. “Üks vanaproua tõi raamatukese, kus olid vahel õhukesed kullalehed,” meenutab ta. “Panime lehe kaussi ja uhmerdasime peeneks ja katsime kullariputisega pillid. Kullaga kaeti pille selleks, et nad maos liiga kiiresti ei laguneks. Võib-olla andis kuld rohule ka meeldivama maitse.”

Peale tinktuuride-tablettide valmistati salve ja hoovi peal asunud majakeses villiti mineraalvett.

Nõndaks pidid farmatseudid tundma keemiat nagu oma viit sõrme, ehk isegi paremini.

Omal ajal peeti ülikoolis tulevastele apteekritele terve loeng omavahel sobimatutest ravimitest, et nood hiljem oskaksid-teaksid õiges järjekorras ravimeid teha.

Apsakaid juhtus sellest hoolimata. Sai miskit valesti sisse, võis mikstuur plahvatada ja silmad puruks lüüa või visata hommikuks pudelilt punni pealt ja aine pauguga välja.

Eriti ettevaatlikku ümberkäimist nõudsid kaaliumpermangaat ja -kloraat ning vesinikülihapend. Samuti ained, mis vees ei lahustunud, aga mis mingil juhul sademesse minna ei võinud. Õigeid võtteid tundmata võis ravimitegu hõlpsalt lörri joosta – pulber märjaks ja klimpi minna.

Paljutki, mida toona tehti, küsivad inimesed nüüdki ja üht-teist on apteegis vastutulelikult valmistatud, näiteks nohusalvi. Tuleb ju teha, kui sajad inimesed küsimas käivad.

Pilkupüüdev mööbel

Tallinnast tuli kaup 1960ndatel vagunites Pärnu kesklinna kaubajaama. “Läksime ise jaama kaubale vastu. Linnaapteegi sanitar jagas-sorteeris kauba ära ja me viisime autodega selle apteekidesse laiali. Hiljem toodi kaupa Tallinnast kord kuus veoautoga,” mäletab Paugus.

Nõndanimetatud cito- ehk kiirkauba, defitsiidi järele tuli sõita Tallinna.

Paugus jutustab lustaka loo kahest kolleegist, kes kord pealinnast tavaari kahe suure kohvriga ära tuua üritasid. Aga kuna ei jõudnud korraga kahte kandamit Tallinn-Väikse jaama tarida, lohistasid neid ükshaaval postist postini, jõudmaks rongi peale.

Ülejäänud kolmest Pärnu apteegist eristas Vana apteeki nõukogude ajal asjaolu, et siin müüdi palju veterinaarravimeid, tänu millele see ravimiäri linnaapteegi järel suuruselt teiseks Pärnu apteegiks kosus.

Vana apteegi au ja uhkus – 19. sajandist pärinev apteegisisustus – asus algul Tallinnas Väike-Karja tänaval töötanud apteegis, kus praegu tegutseb tervisekauplus.

Kui apteek Väike-Karjas 1950ndate-1960ndate vahetusel likvideeriti, viidi mööbel Raplamaale Velise apteeki. Et väikeses maa-apteegis ruumi nappis, võeti osa mööblit osadeks.

Paugus tõi Veliselt ofitsiinimööbli 1985 Pärnusse ja lasi restauraator Aadu Talimaal taastada.

Vana apteegi enda sõjaeelse vabariigi aegne mööbel vahetati välja 1950ndatel. “Siis tekkis hullustus kõik vana metsa viia ja tuua asemele uus, hele ja kerge mööbel, mis 80ndateks omadega täitsa läbi oli,” tõdeb Paugus.

Vene ajal nõutati apteegist kõike. Ravimid olid, nagu Paugus ütleb, “häbematult odavad”, midagi polnud saada ja kõike haarati lennult isegi siis, kui otseselt vaja polnud. Seega, polkovniku leski jagus ja mitte vähe.

Ravimite peale maias oli mõni farmatseutki. Proviisor meenutab kunagist kolleegi, kes oma naha ja mao peal pea kõik medikamendid järele katsetas. “Ütles, et proovib natuke, äkki aitab,” naerab Paugus. “Ei tea, kas aitasid, ära ta igal juhul suri, aga mitte ravimite söömise pärast.”

Omaette kuum kaup oli kaubavaesel nõukogude perioodil eeterpalderjan, mida apteegid ammu enam ei müü. “Aga Vene ajal ta meil oli ja joodikud tahtsid seda. No eks ta olnud sellise rahustava toimega,” selgitab proviisor.

Sihtotstarbeliselt osteti kõige rohkem südame- ja närvirohtusid ja palavikualandajaid. Aspiriin müüs siis ja müüb nüüd. Eriti ostetav oli peavalu puhul Citramon, mida nüüd toovad inimesed Lätist ja Venemaalt.

Aga nii palju nomenklatuuri nagu tänapäeval, kui üks ravimifirma teist üle trumpab, tollal muidugi polnud.

Ennevanasti ei olnud apteek koht, kust pelgalt terviseabi otsiti. Pakkuda võis kõiki asju peale õlle, kuigi minevikust on teada, et apteegid on õllest kangemagi alkoholiga äritsenud.

Sõjaeelses Eesti Vabariigis kuulusid apteegi retseptuuri limonaad, konjak ja vein. Veini tegema õpetati isegi ülikoolis. Pauguski jõudis oma stuudiumi jooksul pärmiseentest veini valmistamist tudeerida, aga kui ta 1958 ülikooli lõpetas ja tööle läks, apteegid enam veini ei teinud. Peagi kadus lettidelt ka konjak.

1960ndatel sai apteegist lõhnaõlisid, hiljem loeti parfüümid “mittesoovitavaks” ning hügieenitarvetest jäid alles hambapasta, seebid, Kölni vesi, vatt ja side. Kaht viimati mainitut anti jaemüüki näpuotsaga, see tegi vatist-marlist ülidefitsiitsed tooted.

Retseptidest

Kui omal ajal olid paberkandjal retseptid a ja o, siis praegu on elukogenud proviisori meelest digiretseptidest rohkem tüli kui kasu, sest eakamatel inimestel, kes ravimeid kõige enam tarvitavad, digitaalsed retseptid elu kindlasti kergemaks ei tee.

“Mõnel on meetrine paber väljavõtmata retsepte, aga inimene ise ei teagi seda. Saavad teada alles siis, kui mina neile retseptid välja trükin,” kirjeldab Paugus.

Varem oli inimesel retsept taskus ja pilt klaar: millal see aegub ja mis välja kirjutati.

Üleüldse peab mees endisaegset apteegisüsteemi “seitse korda tänasest paremaks”.

Tuska põhjustab kas või asjaolu, et kogu asjaajamine on arvutisse kolinud ja asutused paberdokumente peaaegu ei väljasta. Noortel on küll parem ja mugavam, vanadel aga suur häda.

Tõsi, mõni pluss arvutiajastul ja digiretseptidel on: enam ei pea apteekrid tohtrite võimatut käekirja dešifreerima ja retsepti saab tellida telefoni teel.

Varem juhtus, et loetamatute varesejalgade tõlgendamise tõttu läksid ravimid sassi.

Sai haigele vale rohi, tuli oma eksimuse avastanud apteekril kliendile koju järele joosta.

Kord müüs üks proviisoreid kogemata südamerohu strofantiini asemel ohtliku ja tugeva mürgi strühniini. Ja kui proviisor viga mõistis, ruttas rohtu ostnud mehele Sinti järele. Pärale jõudnud, küsis naabrilt, kas too inimene elab. Vastati, et ei, surnud on. Esiti võttis apteekril hinge kinni, aga pärast tuli välja, et südamehaige mees oli surnud juba enne, kui ostja ravimiga koju jõudis.

Endisaegsest apteegielust meenutab Paugus hea sõnaga igasuviseid apteekrite ühiseid ravimtaimede korjamise sõite. Vana apteegi korjeplaan nägi ette 15 kilo ravimtaimi aastas.

Korilussaak kuivatati ja müüdi apteegis nagu nüüdki selle vahega, et tollal sai farmakobotaanilisi saadusi poolmuidu, praegu üpris soolase hinnaga.

“Ravimid olid üldse väga odavad,” tuletab Paugus meelde.

“Praegu on nii kallid, et neid ei saa endale lubada. Tuleb inimene apteeki, lehepikkune nimekiri kaasas. Ostab nimekirjast poole ja osa jätab välja ostmata, kuna pole raha. Kui poole ravimitest, mis arst on välja kirjutanud, jätab ostmata, on arst “süüdi”, et rohud ei mõju.”