Minu Eesti 5.

Narva kindlus. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

On suvi. Olen vanaema juures maal. Olen kaheksa-aastane. On aasta 1999.

Esmaspäev.

Täna hommikul ärkan varem kui tavaliselt. Päike on peaaegu taeva kõrgemasse punkti jõudnud. Teised alles magavad. Minul läks uni ära. Toas pole üksi midagi teha. Lähen õue. Ilm on soe. Hästi õrn tuul puhub ka. Kõnnin kinnisilmi läbi aia.

Ütlen kõigile ja kõigele tere hommikust. Õunapuudele. Neilt saan varsti pooltooreid hapukaid õunu süüa. Tikripõõsastele. Sealt saavad marjad ikka enne küpsemisaega otsa. Oma lemmiklilledele. Neid nuusutaksin kas või kaks päeva järjest. Maasikapeenrale. Minu töö on teda tigude eest kaitsta. Oma kahele koerale ja veel rohkematele kassidele. Nad  mõnulevad päikese käes. Mind ei panda tähelegi.

Toon postkastist ajalehed. Viin vanaemale. Äkki meenub mulle midagi tähtsat. Ehitasin ju eile karjamaal onni. Puuoksad sidusin risti-rästi omavahel tugeva nööriga kokku. Sain ilusa suure seina. See toetub kenasti suure puu najale.

Võtan suuna onni poole. Täielik jama. Lehmad on kõik minu töö ja vaeva ära pusanud. Nina norus, marsin koju tagasi. Vanaema hõikab sööma. Alustan pannkookidega. Mahutan kõhtu ka suure kruusitäie piima. Ja ongi käes aeg minna vanaemaga piimaringile. Meil on mitu lehma. Vanaema käib alevis nende toodangut müümas.

Olin kunagi väiksem. Siis istusin tähtsa näoga pakiraamil korvi sees. Korvi sees olid augud. Pistsin sealt jalad läbi. Näitasin suunda. Kuid nüüd on mul päris oma ratas. See ei ole kogu aeg olnud mingi eriline rõõm. Sellega sõitma õppimine oli paras tsirkus. Asumegi vanaemaga teele. Nagu tavaliselt lõõritan mina laulda. Ma laulan kõigest.

Vanaema aga naeratab kogu aeg rõõmsasti. Tavaliselt jääb ta ikka mõne tädikese juurde kauemaks istuma. Muudkui jutustavad. Täna käib küll kähku. Peagi saan asjale pihta. Ema-isa peaksid varsti koos minu väikese õekesega kohal olema. Ja ongi. Torman neid kõiki kallistama.

Aga nüüd algavad suurte inimeste jutud. Istume  koeraga õues murul. Vahime taevas liikuvaid pilvi. Lõpuks tullakse ka minuga suhtlema. Räägitakse asjade kokkupanemisest. Põrutame Võrru. Läheme külla emapoolsetele sugulastele. Nüüd hakkab mul kole kiire. Aga ei. Suured otsustavad hommikul teele asuda.

Mulle see mõte siiski meeldib. Need onni lõhkujad tuleb ju õhtul koju ajada. Vanaisaga koos saan selle tööga ruttu ühele poole. Lehmad tulevad ees. Meie vanaisaga järel. Minul on metsmaasikaid täis heinakõrred hammaste vahel. Lähen varem magama. Uni ei tule. Mida toob homme?

Teisipäev ... kolmapäev ... neljapäev …
Ärkan päris vara. Alustame sõitu Võru poole. Olen kogu aeg nagu suur fotoaparaadi silm. Ja siin me nüüd olemegi. Hoopis teises Eesti otsas. Vaatan kaarti. Kui kaugel ma nüüd siis kodust olen?

Teekond tundub ilmatuma pikk. Küll see Eesti on ikka suur. Ja ilus. Kõik on mägine ja roheline. Lihtsalt nii kole ilus. Lõpuks oleme kohal. Ma olen omadega päris kutu. Aga ei.

Väsimus on täitsa kadunud. Seal on üks hobune. Hobused on minu kõige lemmikumad lemmikud. Järgmine päev kulub hobusele. See päev on niisama tore nagu üks eelmine. Olin onutütrel külas. Temal oli seal klaver. Tõeline klaver. Ja ma sain mängida. Minu suur unistus - hobune ja klaver.

On talv. Olen oma kodus ühes Eestimaa alevis. Olen 18aastane. On aasta 2009.
Neljapäev.
Lõpuks ometi on vaheaeg käes ja mul on aega ja viitsimist, et midagi kirjutada. Eelmisest sissekandest on päris kaua aega möödas. Vahepeal on palju huvitavat ja väsitavat toimunud. Olen esimesed vaheajapäevad totaalselt maha maganud ja laiselnud.

Viimane nädal oli koolis üsna tihe või nii. Esinemised, õppimised, võlgnevused, üritused ... Kurnav küll, kuid tegelikult oli see kõik väga hea! Tegevusetus on kaks korda hullem. Vahest oleks võinud tõesti natuke rohkem seda unekest olla. Mis seal ikka, nüüd olen vähemalt mingi osa sellest tasa teinud - poole päevani magamise näol.

Ma nii ootan homset! Lähen Tartusse ETNO-laagri sõpradega jõulupidu pidama. Mul on nii kahju, et need inimesed on siin-seal mööda Eestit laiali. Aga vähemalt saan nüüd terve nädalavahetuse nendega koos veeta! Super!

Esmaspäev.
Tere, päevik, olen nüüd tagasi! Tartus polnud küll mahti nii kaua ühe koha peal istuda, et kirjutada oleksin saanud. Kõik oli nii-nii hea! Mida lähemale ma Tartule jõudsin, seda rõõmsamaks läks mu meel. Kuigi seekord ei läinud ma läbi Viljandi, vaid hoopis pikema ringiga. Tagasi tulin Viljandi kaudu. Sealt läbi sõites tulid silme ette suvi, folk ja see, kuidas me päikesetõusu ajal istusime mäe peal kiriku juures ja jämmisime. See on üldse üks parimaid asju maamuna peal!

Igatahes, pidu oli ülimalt lõbus! Laupäeval läksime Tartus ühe etnoka juurde ja veetsime seal mõnusalt aega. Tegime muusikat, käisime kelgutamas ja saatsime korda palju muud lõbusat!
Pühapäeval olin sõbranna juures ja tegin pannkooke! Üks lemmiktegevusi: vaatasime pilte suvest, inimestest, jalutasime linnas ja lobisesime poole ööni. Täna hommikul oli uni nii magus, aga natuke väheseks jäi vist, ha-ha! Saime veel ühe sõbraga kokku ja nad saatsid mind bussi peale. Lahkuda ei olnud kurb, sest see nädalavahetus oli järjekordne energialaeng minu jaoks. Ja mis seal salata - koju minna on ju alati kõige parem!

Sõit venis ja venis. Loksudes bussis ja aknast möödalibisevat jälgides hakkasin mõtlema, kui väike või suur see meie Eesti siis ikkagi on. Mulle meenus isegi mu esimene pikem sõit Pärnumaalt (Uduverest) Võrru.

Olin siis vist kaheksa-aastane. Mõni inimene sõidab ühest riigi otsast teise näiteks lennukiga 24 tundi. Meie võime oma Eestile isegi ühe päevaga ringi peale teha. Tegelikult on see tore, et minu Eestis elavad kõik nii lähestikku koos. Kui tuleb suur tahtmine kedagi näha, ei pea ma hakkama suure raha eest lennukipileteid muretsema. Küll mul on ikka vedanud, et kurg mind just siiakanti maha poetas …

Liis Luumberg, Pärnu-Jaagupi gümnaasium

Me ei vaja mägesid, ei kuuma rannaliiva – armastame Eestimaad, sest kuulume siia. Selliste sõnadega algab üks laul. Tegelikult see ongi ju tõsi. Meil on kõik, et võiksime oma riigis õnnelikud olla. Miks ajame taga midagi, mis meile ei kuulu?

Praegu on peaaegu kõigis külakestes poed ja bussiliiklus on mingil määral olemas, kunagi polnud külades elektrit ja busse ei sõitnud kuskil. Ikkagi pole inimesed rahul. Tundub, nagu oleks kõik vajalik olemas, aga ei, muudkui nõutakse rohkem ja rohkem. Meie väikese riigi väikelinnad peavad mõne meelest sarnanema suurlinnadega, kus kaubamaja on kaubamajas kinni.

Eesti loodus on imeline. Kahjuks näen prahti ja prügi isegi seal, kus prügikast on paari sammu kaugusel. See teeb sama välja, kui oleksime oma kodus ja viskaksime prahi sinna, kuhu juhtub. Teeksime nii? Kindlasti mitte. Miks me siis looduses nii teeme, mis rahuldust sellest saame!? Loodus ei suuda enda eest seista.

Eestlased pidid olema väga sõbralik rahvus. Muidugi, kui see aitab kuidagi kaasa meie tööle, huvidele või tõstab meie mainet. Tegelikult on eestlasi nimetatud väga õelateks ja kibestunud inimesteks. See väljendub ka selles, et me ei salli enda kõrval elavaid inimesi. Meie Eestis elab väga palju rahvusi: venelasi, juute, soomlasi, hiinlasi jt.

Aprillisündmused näitasid, kuidas me käitume venelastega. Polnud ju nemad selles jamas süüdi. Videoid vaadates selgub, et eestlastest laamendajaid oli küll ja veel. Eestis elavad rahvused pole meile eriti probleeme tekitanud, aga meie, eestlased, tahame, et neid siin poleks. Mitu rahvast üheskoos - see ei tohiks tüli tekitada. Miks on meile vaja suuremat sorti kähmlust? Tahan elada siin väikeses riigis õnnelikult ja tülitsemata.

Eesti keel on meie riigi üks suurimaid uhkusi. Meie keelt on nimetatud väga ilusaks. Meie, noored, reostame seda keelt slängi, eputavate võõrkeelsete sõnade ja nõmedate väljenditega.

Tunnistan, et minagi kasutan slängi seal, kus see pole sobiv. Tahame kaasa minna seltskonnaga, olla lahedad. Tuleb ette sedagi, et narritakse neid noori, kes püüavad säilitada õiget, s.o oma ilusat emakeelt. Tegelikult ei tea me paljude poppide võõraste sõnade tähendustki, aga sõnad on risti suus. Kui noored mõnikord oma lause suudaksid eesti keelde tõlkida, saaksid nad aru, mida nad räägivad, ja võib-olla mõistaksid, et oma tõelises emakeeles on lihtsam ja arusaadavam suhelda.

Viimasel ajal olen kuulnud eakaaslaste arutlust teemal "Eesti on ikka nii mõttetu koht ja siit tuleb võimalikult kähku jalga lasta". Mis neile siin ei meeldi? Mis siinsel elul viga on? Praegu on paljudes maades majanduslangus, kaasa arvatud Eestis.

Paljud inimesed on oma töökoha kaotanud. Paljudel on see kõik ees. Tõesti, praegu on elu raske, kuid kas peaksime selle eest põgenema? Kas meie vanavanemad põgenesid vabatahtlikult? Ei, nad võitlesid, et meil oleks siin hea elada. Või kui pidi minema, siis püssi- või kahuritoru ees. Me ei tohi saavutatut nii kergelt käest lasta.

Minu kaks sõpra kolisid aasta tagasi elama Floridasse. Nad on sealse eluga rahul. Haridust on kergem omandada ja neile seal meeldib. Kuid nad igatsevad taga eesti keelt, meie loodust, meie nelja aastaaega, meie inimesi.

Eestis toimuv laulu- ja tantsupidu on nende jaoks siiani veel tähtis. Nad kavatsevad kindlasti suvel siia tulla ja sellest osa saada. Nad püüavad minuga ja oma ema-isaga suheldes kasutada enamasti emakeelt.

Minu sõbranna on lapseootel, kuid sünnitama kavatseb ta kindlasti tulla oma Eestisse. Ta lubas mulle, et tema laps hakkab rääkima eesti keelt.

Meil on iseseisvus, oma keel, oma maa, oma rahvas, oma riik – oleme vabad! Mida me veel tahame? Armastagem oma riiki sellisena, nagu see on. See on ikkagi Meie Eesti. Esimesed sammud, esimesed rõõmud - kõik, mis esimene, oli siin. Sellise reaga laul lõpeb. Ja siin, Minu Eestis, võiks lõppeda kõik see, mis on minu (meie) elus viimane.

Kristiina Klausen, Pärnu-Jaagupi gümnaasium

Koos sõbrannaga mööda Pärnu linna jalutades juhin tema tähelepanu sellele, et lund on sadama hakanud ja väljas on kaheksa kraadi külma. Vaikselt omaette edasi mõeldes avastan, kui armas on meie pisikene Pärnu.

Kahekesi Eneliniga kõnnime veel läbi ranna, kus külm näpistab nina, aga sellest hoolimata oleme mõlemad rahul, et sinna läksime. Talvine rand on imeilus. Kui ma ei eksi, on Pärnu rand üks ilusamaid Euroopas. Milline au Eestile!

Kella kaheksa paiku otsustame, et hakkama kodu poole liikuma. Bussiga sõites ja enda ipodi kuulates aeg lausa lendab, kuigi pean kesklinnast oma kodupeatuseni sõitma pool tundi. Bussi pealt maha tulles hakkan kõndima. Ees on veel kolm kilomeetrit.

Pimedas, kus on ümberringi metsad ja tänavavalgustus puudub, ei tunne ma end ohus olevat. See on minu kodu, see on turvaline. Olen jõudnud koju Urgele – pisikesse elamurajooni Pärnu maakonnas, Eestis.

Järgmisel hommikul ärkan kuuest hommikul. On laupäev. Söön hommikust. Pesen hambad puhtaks. Panen riided selga, jalatsid jalga ja palun isal mind viia rongijaama. Lähen sõbrale külla. Mu sõber elab Eesti pealinnas Tallinnas. Tänades oma maailma parimat isa, jalutan rongi peale ja valin koha, mis mulle meeldib. Inimesi on vähe. Rong sõidab ja ees on kolm tundi ootamist. Jään magama.

Tallinna jõudes ootab mind mu sõber Kris juba rongijaamas. Kell on kümme läbi kakskümmend kaheksa minutit. Jutustades liigume McDonald’si poole, et seal teha väike paus ja muljetada teineteisele, mida me vahepeal teinud ja kus käinud oleme. Peatume seal poolteist tundi.

Kell on kaksteist läbi viis minutit. Teen ettepaneku minna Tallinna linnahalli. Tema on nõus. Jalutame sinna tubli pool tundi. Treppidest üles liikudes ei kahetse üldse, et tahtsin tulla siia. Läheme tahapoole ja vaatame seda imelist pilti, mis avaneb merele ja sadamale. Suviti meeldib mulle sellessamas paigas käia, istuda ääre peale ja jalgu üle ääre kõlgutada.

Vaikselt mõtlen nendele kordadele, kui olen linnahallis muusikale vaatamas käinud. Silme ette tuleb kohe “Fame”. Millised eestlased! Kaaskoreograaf oli minu tantsuõpetaja. Kui hea meel mul selle üle on. Ja seda siiani.

Vaikselt hakkab aeg otsa saama, pean rongile minema, et külastada oma sõbrannat Sigridit. Kris saadab mind kallistusega rongi peale. Maksan seal sooduspileti hinna, kaksteist krooni. Tund aega rongisõitu. Kell on viis päeval.

Astun rongilt maha ja Sigrid kõnnib mulle vastu. Oleme saabunud kaunisse Aegviitu. Imestan, et Eestis on nii palju imelisi ja kauneid väikseid kohti, külasid ja muidugi ilusaid linnu oma võludega. Sigrid näitab mulle Nelijärvet. Kui nüüd aus olla, pole ma kusagil Euroopas näinud ilusamat paika, kui on just Nelijärve.

Kell hakkab saama palju ning otsustame minna sõbranna juurde kooki küpsetama. Veedan öö sõbranna juures. Hommikul kell kümme hakkan taas rongi peale liikuma, kuid seekord on kindel siht jõuda Pärnusse. Kui taas Tallinna jõuan, liigun bussijaama. Ostan bussijaamast pileti, lähen bussi peale ja jään magama.

Uus päev, uued mõtted. Ema teatab, et läheme Viljandisse. Selle üle on mul ainult hea meel. Viljandi on väga kena maakond. Läheme Viljandi teatrisse. Küll need eestlased on tublid – suurepärase töö teinud. Eestimaa, ole uhke! Vaheajal teen kõne Elerile. Leppisin kokku, et nädala pärast lähen mina Tartusse.

Järgmisel hommikul tuli mu pisiõde ideele, et sõidaksime kogu perega Lätti. Mõeldud, tehtud. Autoga üle piiri sõidetud, vaatan aknast välja ja mõtlen, et Eesti on siiski kõige kaunim riik. Tublid eestlased, meeletult ilusad looduslikud kohad. Nii pisike ja armas, samal ajal nii suur. Mul on hea meel, et elan just Eestis, mitte Inglismaal või Prantsusmaal. See on meie pisike kodumaa, see on Eesti! Armastan oma kodumaad.

Jennifer Scholz, Koidula gümnaasium

Toronto, 2010
Elasin Eestis 18 aastat, aga nüüd elan Kanadas. Mis on Eesti? Kas Eesti on üks tavaline riik tavalise rahvaga? Mina nii ei arva. Eestis peitub midagi sügavamat ja imelisemat, et kasutada sõna “tavaline”. Eestis on omad traditsioonid. Kanadas on kõik suur ja võimas. Eestis kõik väike ja lihtne. See teebki minu Eesti eriliseks.

Pean alati Eestit oma kodumaaks, sest seal olen sündinud ja kasvanud. Kanada on minu jaoks lihtsalt koht, kus saan tundma õppida suuremat maailma. Näha uusi inimesi, kes mõtlevad teistmoodi. Nendel inimestel on teine maailmavaade, sest neil on olnud teine keskkond. Selle koha valisin sellepärast, et siin elab väga palju väliseestlasi ja on võimalus suhelda emakeeles. Nii tunnen ennast siin üsna koduselt.

Eesti on imeline austustvääriv maa. Midagi pole siin kergelt kätte tulnud, ikka kannatuste hinnaga. Minu Eesti-koduks on talu, kus järgiti vanu eesti traditsioone.

Mulle meenub 90ndate keskpaik, kui pidasime lehmi. Ma olin väike tüdruk. See oli veel siis, kui vanaema elas. Olin umbes viieaastane, kui vennaga kahekesi lauda poole tõttasime, käes topsike.
Tahtsime, et vanaema meile topsikese sisse sooja piima lüpsaks. Sain natuke vanemaks, vanemaks sai Eesti riik. Siis ei meeldinud mulle enam soe piim. Piim ei kõlvanud ka Eesti riigile. Me ei saanud enam nn ebakvaliteetset piima müüa, euronõuded ei lubanud.

Müüsime enamiku lehmadest maha. Sel ajal ma ei mõistnud seda, kuid nüüd saan aru, et Eesti tahtis sarnaneda Läänemaailmaga, kus väikepõllumajandus ei olnud enam moes. Omapära kaotati, kuid see oli kahjuks paratamatu. See oli vajalik ehk selleks, et areneda paremaks riigiks.
Üheksa-aastasena pidasin sooja piima joomist häbiväärseks, kuid nüüd on see mälestus mulle väga väärtuslikuks ja tähtsaks saanud.

Veel meenub see, kui me sigu pidasime. Enne jõule tapsime alati ühe sea, vahel kaks. Mulle ei meeldinud sea tapmine, sest siga karjus nii läbilõikavalt. Kuid alati pärast seda tegi ema ülimaitsvat maksakastet.

Mõtlesin, et maksa võiks ju poest osta, kuid ma ei tulnud selle peale, et poenotsu on samuti kannatanud. Sel ajal oli meie toidulaud ehteestilikult rikkalik: jõulupraad, kodused verivorstid, sült, praeliha, rulaad.

Poest ostes on need toidud tavalise maitsega. Kodune jõulupraad tekitas minus alati selle tõelise jõulutunde, mida ma enam ammu ei ole tundnud. Eelmise aasta jõulud veetsin ma siin, Kanadas.

Need jõulud tekitasid minus masenduse, sest siin on kõik hoopis teistmoodi. Kodus (Eestis) ei kasvatata sigu enam ammu. Laut jäi tühjaks peaaegu kohe pärast vanaema surma. Poest oli sel ajal kõike saada, ei olnud vaja enam siga kasvatada, et liha süüa. Praegu on lihtsalt tore maale tulla, kuigi lehma ammumist ja sea röhkimist igatsen ikka.

Vahepeal tundus, et eestlased ei ole ühtne rahvas. Näiteks kõmuajakirjades üks eestlane laimab üht ja teine teist. Kuid nii on igal pool. Tegelikult oleme väga kokkuhoidvad.

2008. aasta augustikuus toimus öölaulupidu. See üritus oli minu arvates ehtne tõestus, et eestlased on väga ühtehoidvad. Pisaraid oli öölaulupeol väga raske tagasi hoida. Eestis on väga ammune traditsioon pidada laulu- ja tantsupidusid Tallinna lauluväljakul. Sellest üritusest on osa võtnud kindlasti peaaegu kõik inimesed, kes peavad ennast eestlasteks. See on väga unikaalne üritus.

Eestisse igatsen alati tagasi. Ma ei jõua ära oodata, et saaksin taas kord tulla koju, kus on kõik tuttavad paigad ja kohad. Loodan, et selleks ajaks, kui Eestisse naasen, on inimesed aru saanud, et nad peaksid rohkem hindama seda, mis neil on. Minu Eesti areneb tasapisi, aga ikka paremuse poole.

Ma ei unusta kunagi, kust ma pärit olen. Minu Eesti on kurva ajaloo, kuid rõõmsa tulevikuga riik. See on riik, kus tuhanded inimesed suudavad kõik koos viisi pidada ja ennast muredest priiks laulda.

Piret Blande, Pärnu-Jaagupi gümnaasium