Peeter Järvelaid: Ülikoolide ja maailma avastamine

Peeter Järvelaid Foto: PP

Tartu ülikooli kasvandik Jaan Kross (1920–2007) on kinkinud meile imeilusa luuletuse ”Maailma avastamine“, mis võiks olla ühe alma mater’i rektorile ilus teejuht oma töös.

Genuas sündinud

Krossi luuletus algab motoga, et suur maadeavastaja Kolumbus oli kangru poeg, Genua linnast pärit. Iga rektor peab teadma, et tema tegevusel on kindlasti meie kultuuris suur mõju. Isegi siis, kui ta sureb teadmises, et avastanud oma Indiasse viiva meretee, võib ta olla leidnud tegelikult meretee Ameerikasse.

Ah jaa, rektor peab endale alati aru andma, et tal endal ei pruugi selleks maadeavastuseks enam aega jääda ja tema ülesanne on aidata ehitada seda laevastikku, mille juhtimise võib kord üle võtta mõni järgmine Kolumbus. Seega, raskeim töö igale rektorile on ära tunda oma õpilaste seas kangru poeg, kelle silmas särab kustumatu avastamistuluke.

See kangru poeg ei tavatse istuda loengupingis, vaid nagu ajaloost teame, on paljud tulevased Kolumbused jäänud leidmata seetõttu, et nad ei istunud otsingute ajal korralikult loenguruumis.

Kui kaupmehe pojana sündinud Johann Skytte unistas 17. sajandil, et maameeste pojadki võiksid alma mater’ist maailma kohta teadmisi koguda, siis 21. sajandil oleme jõudnud peaaegu samasse punkti tagasi, sest maailm otsib andekaid ja rumal oleks meie enda ümber andekad leidmata jätta.

Maailma saab avastada vaid teadmisega, mille Kross sõnastas järgmiselt: ”Kõik inimesed on sündinud Genuas. Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres”.

Kangaspuude taga

Kuigi Emajõe kallastelt meri ei paista, peab ülikooli rektor seda merd, mille silmapiiri taga on avastamist väärt maailm, nägema pidevalt vaimusilmas oma sammude seadmisel. Seda kohustavad alma mater’i kasvandikud ja ajalugu. Vaid siis soosib saatus ülikooli, kui seda juhitakse austusest eelkäijate vastu.

Teaduses ja kangrutööl pole selles suhtes vahet, sest siingi kehtib põhimõte ”Kõikide isad on kummargil kangaspuude kohal, kudumas kangast lastele jätkata ....“. Selleks, et meie lapsed ja lapselapsed kooksid kangast edasi, ei tohi mõttetult lõimida sellesse kangasse valet ega kurjust. Igal inimlikul nõrkushetkel tasub endale meenutada, et kurjuselõimed jäävad kangasse alles siiski, kui meid enam ei ole.

Ometi tuleb nooremal põlvkonnal lasta kangakudumise juurde asumise eel nautida rõõme, mis seotud kasvamisega. Neile tuleb anda võimalus piiluda silmapiiri taha ja arendada oma fantaasiat tasemeni, mis annaks jaksu tüütuteks kangakudumise aastateks, kui tuleb teha seda kohustuslikku tööd, mida iga rektor ametisseastumise järel peab hakkama tegema. Asunud kangaspuude taha, aga ei tohi olla enam kade muretule noorusele, kes naudib noor olemist.

Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast

sinise mere kaldale vahtima

varbad vees

laevade kadumist silmapiiri taha.

Sest lapsed peavad sinna jooksma

ja laevad peavad sinna kaduma

ja varbad peavad saama märjaks.

Maailma avastamas

Alma mater’i rektor peab olema tolerantne ja loobuma ”kõigi loodusteaduste jaoks tehtud mallide alla teiste erialade murdmisest”. Oluline on klassiku sõnadega see, et ”kõik asuvad teele, sest kõik peavad asuma teele“. Akadeemilises ilmas pole maailma avastamise seisukohalt oluline, millega täpselt maailma avastama asutakse, kas

Karavellidega galeoonidega galeeridega galeassidega korvettidega

fregattidega parklaevadega prikkidega brigantiinidega

pargastega kuunaritega kaljastega kutritega jahtidega

praamidega lotjadega luupidega parvedega paatidega

venedega süstadega džonkidega butradega kanuudega

praudega sampaanidega piroogidega kajakkidega aurikutega

õhupallidega dirižaablitega bi- mono- aero- ja hüdro-

plaanidega allvee- mootor- rootor- turboelekter- ja

aatomlaevadega batüskaafidega TU-dega rakettidega

ja vöö vahele pistetud hõlmadega.

Oluline on see, kuhu nende vahenditega maailma avastama läinud kord jõuavad. Loeb see, et vabad ja rõõmsameelsed hinged ”avastavad kord uue maailma“. Maailma avastamine on inimlapsele alati keeruline töö ja siin oleks rumal ning isegi kuritegelik, kui keegi oma võimu kasutades ette kirjutab, kuidas seda, mis vaatajale pidevalt silmapiiri taga, avastada. Seetõttu:

Kõik

Mõni kõikide

vähesed paljude

igaüks iseenese jaoks

Sest igaüks peab avastama oma maailma ...

Oskus tolereerida teiste avastusi, kuigi need ei paista ehk sinu meetodil tehtud olevat, pole suur rikkus ainult akadeemilises maailmas. Maailma heade ülikoolide saladus peitubki selles, et seal osatakse teha alma mater’i arenguks erandeid.

Õnnetud ja viletsad ülikoolid on seal, kus tehakse erandeid kas valel ajal või valede isikute suhtes, see ei vii ülikoole edasi. Teaduses on olemas nõndanimetatud Kolumbuse õnn, kui eksitakse küll teelt, kuid jõutakse kuhugi, mis edaspidi on ehk niisama oluline või olulisemgi kui algne reisisiht.

Aga ometi saadakse pärale

Sest igaüks saab mingil määral pärale

ning avastab uue maailma uue mandri uue saare uue laiu uue rihvaribagi

uue jalatäie maad mõtte ja südame tarvis

Tulgugi tal seal kanda

omast ajast ja ruumist kütkeid

iseenese piiridest ahelaid

või jalaraudu kaaslaste kadedusest

leitagugi pärast et maa mille ta leidis

või mõte mida ta mõtles

või armastus mida ta armastas

pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat

siiski on igaüks

kõikide nimel

oma maailma asekuningas

Ülikooli rektori ülesanne peaks olema püüd saata merele needki mugandunud erialakolleegid, kes teadusstatistikaga manipuleerides ärplevad kohalikus kõrtsis, kui suured meresõitjad nad maailmameredel on. Igal ajal on sadamakõrtsides konutanud mandunud tüüpe, kelle põhitegevuseks on jäänudki ärplemine. Kõrtsiadmiralid ei vii paraku maailma edasi, samal ajal kui lihtsad akadeemilised lodjamehed viivad oma tööga ikkagi veidigi maailma seletust edasi, sest kui

kõik asuvad teele

ja kõik jõuavad mingil määral pärale

Ja kõik isad on kummargil kangaspuude taga

kudumas kangast lastele jätkata ...

ja me tunnistame, et kõik inimesed on sündinud

sinise mere ääres

ja kõik inimesed on sündinud Genuas,

on meie rahval haritud rahvana lootust tulevikuks.

Nii lihtne ja nii keeruline on rahvusülikooli juhi ülesanne, mida tuleb teha kangruna, lisades iga päev süstiku abil kangasse ridu ...