Aasta suurperes õpetavad käbid kände

Aasta suurepere elab Audrus - pildil on pereisa Margus koos oma armsa naisperega: ema Merle (vasakul), Maarja Marii, Meeri Marlene, Marie-Mädli, isa süles Margaret Miriam, pildilt puudu on perepoeg Markus Madis. Foto: Erakogu

Aasta suurpere Kivimäe-Laidro pereema Merle ütleb kuldsed sõnad: mida rohkem mees lastele tähelepanu pöörab, seda rohkem jääb naisel aega oma mehele.

Merle Laidro on naine, kes võib ühe käega koogitainast segada ja teisega samal ajal Skype’i kaudu klientidega kolmes keeles suhelda. “Ikka oma laste nimel,” lisab Merle ja nendib, et pesu- ja nõudepesemine pole ju tänapäeval probleem, selle töö teevad ära masinad.

Lõputu jagamine

Margus Kivimäe on Pärnus Raekülas kasvanud, Merle Laidro on pärit Lääne-Virumaalt Rakverest. Naine räägib, et kohtus oma abikaasa ja laste isaga natuke kummalisel moel: Merle oli teist korda elus tulnud sõbrannaga koos Pärnusse ja nad juhtusid istuma Margusega sama pingi peale. “Pink oli väike ja pidime mõlemad ennast sinna ära mahutama. Aga mahtusime ja ilmselt mahume siiamaani,” märgib Merle. Oli aasta 1995.

Praegu elab viielapseline pere oma kodus Audrus, samas vallas asub nende perefirma OÜ Edelstein, mis tegeleb kivitöötlusega: toodetakse graniidist, marmorist, paekivist ja kunstkividest tasapindu ja muudki alates lihtsatest riiulitest keeruliste mööbliesemeteni välja. Osaletud on kruiisilaevade ja hotellide eriprojektides, samuti elamumessidel. Perefirma lipukiri on „kvaliteet mõistliku hinna ja ajaga“.

Perekond Kivimäe-Laidro loeb ennast tegelikult linnainimesteks ega ole matnud kavatsust asuda Pärnusse elama, kui sobiv koht leitakse. Aga seni tuleb kõigil lastel – nii kooli- kui lasteaiaealistel – igal argipäeval täpselt kell 7.30 autos koht sisse võtta, et linna poole vurada.

Merle ütleb, et olnuks neil viis last üleöö, ei teagi, kuidas oleks hakkama saanud. Ilmselt saanuks sellest üks suur segadus. Aga kõik on tulnud järjepanu. Mida tähendab suur pere? “Suur pere on jagamine. Pead oskama jagada: aega, tähelepanu, asju,” lausub Merle. Kui on parajasti selline tähtede seis, et kõik lapsed pahurdavad ja midagi tahavad, küsib ema Merle: kuulge, mis te arvate, mis ma nüüd siis peaks tegema? Andke mulle nõu! Kõik tahate minult midagi saada ja ühel ajal?

Lapsed riburada pidi

Kõigepealt sündisid Merlele-Margusele väikese vahega Marie-Mädli ja Markus Madis. Tollal ei olnud emapalka ja et peret toita, sõitis Margus Rootsi, kus tal õnnestus kivitööstuses endale koht leida. Puidutehnoloogil tuli hakata kivi töötlema. See oli sund: kuidagi peab ju hakkama saama, kui on juba lapsed, ei saa enam teiste peale loota, vaid peab omal jõul toime tulema, lausub pereema.

Merlegi rügas laste kõrvalt töötada, tegi mitmes firmas müügitööd. Tuleb välja, et naiselike vormide ja leebe naeratuse taga peidab end kartmatu ja tugev isiksus. Merle tunnistab, et ei osanud juba palgatöölisena töötada ainult raha pärast. “Ma ei teinud tööd lihtsalt ära, tegin nii, et oleks hästi tehtud,” seletab ta. Selles on Merle meelest suur vahe sees. Ja see ilmselt eristabki ülejäänutest inimest, kel närvi ettevõtjana läbi lüüa.

Rõõm materiaalsest toimetulekust hajus peagi, sest Merle tundis end ühel hetkel nagu töötav üksikema. Elu ei toiminud. “Väga-väga raske oli. Kui on lapsed, on neil vaja nii isa kui ema. Ja et isa oleks kohapeal, mitte telefoniisa,” meenutab naine.

Ühel päeval küsis Margus Merlelt, kas ta suudaks organiseerida asju nii, et kaasa võiks oma tööde-tegemistega Eestisse kolida. Omal alal kõiki töövõtteid tundev Margus oli valmis jätkama kivitasapindade tootmist kodumaal. Nii see algaski. Koondati kõik jõud, et luua perefirma. Õpipoisiaeg Rootsis andis Margusele meistrioskused ja kvaliteeditunnetuse ning esialgu läks kogu toodangki Rootsi.

“On olemas teatud standardid. Igat asja võib teha suurtööstuse masstoodangu kvaliteedis, aga ka väikefirmas eritellimuse alusel, kus saab täita kliendi pisimagi unistuse. Need on kaks ise asja, kaks eri maailma,” seletab Merle.

Kivide ja kivitasapindade maailm oli Merlele täiesti uus. “See on olnud pidev õppimise protsess ja on seda tänase päevani. Turg uueneb pidevalt ja sellega on vaja kursis olla,” kinnitab ta. Äsja naasis paar Itaaliast messilt. Tööreisid on neile igapäevased.

Firmas töötavad väga head töömehed, kellel Merle sõnade kohaselt on nii ajud kui käed. Siis on seda tööd teha puhas rõõm, kui kliendi pisimaidki soove on arvestatud ja ta tööga rahule jääb. Nii ei ole firma endale suurt reklaami tegema pidanudki, sest töö kiidab tegijat ja juhatab tellijad ise kohale.

Merle on näinud küllaga tootjaid, kes teevad suuga suure linna, aga käega ei kärbsepesagi. Eelneb suur jutt, plaanid on lennukad, ent kui asi jõuab tooteni, polegi nagu midagi. Lubatu pole see.

Mis on Merle töö praegu? Naine naerab, et kõik, mis kivitööst kõrvale jääb: müük, sisseostmine ja arvepidamine. Margus on tootmisjuht, kes töötajadki välja õpetanud.

“Tahan öelda, et kui hakkate perefirmat tegema, siis mõelge kaks korda. See ei ole lihtne elu,” hoiatab Merle. Töö tuleb siis koju. Pole vahet, kas on laupäev või pühapäev. Marguse ja Merlega on võimalik alati ühendust saada. On olukordi, kus peab olema olemas, kus “jah” või “ei” väga palju määrab. Töö võetakse arvutiga kaasa isegi puhkusereisile.

Perefirma tähendab, et on kaks peret: isiklik ja tööpere. Firma töömehed on teine pere. “Suhtume nendesse nagu oma pere liikmetesse. See on meie loodud maailm ja me tahame, et meie töötajatel poleks vaja muretseda tööl olles millegi pärast,” räägib Merle. “Kuulame, küsime nende arvamust, hindame inimesi, sest nemad on need tugisambad, koostöö peal kogu firma liigub ja areneb.”

Pereks kasvamise õnn

“Oleme nii erinevad, vastandid, mis tõmbuvad nagu magnetid. Ma ei ütle, et kõik on täiuslik, ei ütle, et kogu aeg on lust ja lillepidu. Ei ole,” räägib Merle. Margus on mängumeelne, heatahtlik ja korralik töötegija. Oskab olla, pea pilvedes, armastab ekstreemsusi. Merle on kahe jalaga maa peal. Väga konkreetne ja pigem selline, kes oskab väga karmilt “ei” öelda, kui vaja.

Merle usub, et lapsed on pigem need, kes õpetavad vanemaid, muidu ta ilmselt kellegi taktikepile ei alluks.

Esimene laps õpetas oma aega paremini jagama. Sündis teine, näitasid juba kaks koos, kuidas elu võib minna Pipi majaks ja kodu olla segasummasuvila. Kui ema-isa olid need muutused üle elanud, tuli kolmas laps. Nüüd oli juba vanematel arusaam, mida lapse sünd kaasa toob.

“Tahan öelda, et kui lased end vabaks, hakkavad lapsed ise sulle teed näitama, nad on ju tulnud täiskasvanut õpetama,” leiab Merle.

Neljas laps näitas üles üllatavat otsusekindlust: tüdruk ei talunud mingit õpetamist, keeldus lusikaga toitu söömast ja potile minemast. Alles mõne aja pärast sai ema mudilasest aru – laps tahtis kõike teha esimesest korrast peale perfektselt. Ta õppis silmadega. Ühel heal päeval otsustas mudilane, et nüüdsest hakkab ta sööma lusikaga ja käima potil. Tegi seda ise, abita ja täiuslikult. Lapsed on väga erinevad ja viieski laps võib õpetada midagi sellist, mida neli eelmist pole teinud.

Markus Madis on isa jälgedes ekstreemspordi nautija. Juba viiesena katsetas ta suusamägedes ettevaatliku sõidu asemel sööstlaskumist. Ei aidanud ema muretsemine ega jutt, sest poiss jäi endale kindlaks, sest “siis vihiseb kõrvades ju palju rohkem”. “Mina käin tasa ja targu ning seda hulljulgust ei mõista,” ohkab Merle.

Isa on selles peres suur ja tugev, tema sõnadel on rohkem kaalu kui ema omadel. “Margus ütleb vähem, aga see, mida ta ütleb, pole nii lihtsalt ümbermängitav,” pakub abikaasa. Isa lemmik on ekstreemsport: offroad-ralli, mäesuusatamine ja ta on sellega nakatanud lapsedki.

Lapsed süles ja käe otsas

Et lapsed õpivad, ringitavad ja käivad lasteaias Pärnus, tuleb emal olla ühtaegu autojuht ja abitelefongi. “Et laste jaoks olemas olla, kui nad mind vajavad,” lausub ta.

Merle peab lugu Skandinaavia peremudelist, mille kohaselt on tööd ka koos lastega võimalik teha. Kui Merle palgatööl käis, võttis ta nohuse-köhase lapse endaga kaasa, selle asemel et viia lasteaeda. Vanematega kaasaskäimine, üksteise järele vaatamine on sellele perele väga omane.

“Me ei jäta neid kusagile. Mul on olnud ülemusi, kes on arvanud, et see ei ole mingi töötegemine koos lapsega. Mina ütleksin selle peale, et kui ema hing on rahul, kui ta pole mures ja pinge all, õnnestub tema töögi palju paremini,” kinnitab Merle.

Selle pere lapsed on harjunud palju reisima: koos on käidud Hispaanias, Soome ja Slovakkia suusamägedel, Lätis ja muidugi Eestis.

Jaanipäeval ja jõuludel ning aastavahetusel üritab pere leida kohta, kuhu üheskoos põgeneda. Et midagi teha. Istumine ja söömine ning televiisori ees lesimine pole selle pere stiil. Merlel on kahju raisatud ajast. Reisil ei saa igaüks oma sõpradega niisama kusagile ära kaduda. “Reisime, et hoida oma peret koos. Tegelikult on neid ühiseid hetki väga vähe,” lisab ema.

Perel on veel üks tore komme – pühapäeval sauna teha. Pärast sauna on rahu ja vaikus ning igaühe aeg iseendale. Kes vaatab telekat, kes loeb. See on kui puhastusprotsess. Esmaspäeva tuleb alustada täie leegiga, uueks nädalaks tuleb välja puhata.