Pärnu Eliisabeti kiriku tütarlastekoori Elise lauluneiud naasid Norrast suure hulga muljete ja emotsioonidega, reis viis koori Norra kuulsa helilooja Edvard Griegi sünnilinna Bergenisse.
Elise tegi kontserdireisi trollidemaale
Meid võõrustasid Bergeni toomkiriku tütarlastekoor ja Nordhordlandi neidudekoor Octavia.
Kõige tugevamad emotsioonid saime Norra loodusest, sest seal on see, mida meil ei ole – hiiglaslikud kaljumäed. Nähes imposantseid mägesid, nende vahel sügavsiniseid fjorde, suuri ja väiksemaid koski mägedest tulvamas, hakkasime paremini mõistma Griegi muusikat.
Bergenis külastasime helilooja muuseumi, kodumaja ning ühetoalist majakest vaatega kaunile järvele, kus ta rahus ja vaikuses oma teosed lõi.
Bergenis toimuvad sügiseti Griegi-nimelised koorikonkursid. Selle linna rahvas oskab hinnata koorilaulukultuuri.
Kunagine pealinn
Bergen on ligemale 500 000 elanikuga suuruselt teine linn Oslo järel Norras. Eestis võrreldav Tallinnaga. Bergengi on kunagi olnud Norra pealinn. Linnas on säilinud keskaja puitarhitektuur, mis praegu on UNESCO kaitse all.
Bergeni vanalinnale iseloomulik ongi Bryggen – tihedalt üksteise külge ehitatud puumajad kanali ääres.
Veel nüüdki on Bergeni elanike suurim hirm tulekahjud, mis puhkedes võivad korraga hävitada kogu kvartali. Vanalinna tänavad on nii kitsad, et sinna ei saa tuletõrjeautod ligi.
Samuti vajuvad haruldased vanad majad igal aastal mitu sentimeetrit kanali läheduse tõttu.
Elise koori rebased ehk esimese aasta lauljad said ülesande lugeda kokku kõik tunnelid, mida oma teekonnal läbime. Kokku tuli neid 121.
Bergeni kant on eriti kaljuderohke, kus üks tunnel on lausa teises kinni. Pikim tunnel, millest läbi sõitsime, oli 25 kilomeetri pikkune. Norra tee-ehitajaile tähendab see hiiglaslikke kulusid. Jõukus on aga paista kohe kuningriigi piiri ületades. Kõik on hooldatud, uus, viimistletud, puhas. Tuntud ütlus „korras nagu Norras“ sai reaalse tähenduse. Aga hinnad on Norras ennekogematult kõrged, keskmiselt on kõik neli korda kallim kui Eestis.
Kuigi elusaid trolle me ei näinud, elas legend kujude kaudu, mida mitmel pool teede ääres nägime. Siiski juhtub mägedes imesid. Kui ühest otsast tunnelisse sisse sõites valitseb ümberringi sügav talv poolteisemeetriste lumehangedega tee ääres, siis hämara tunneli teisest otsast välja sõites valitseb päikeseline kevad ja kõik rohetab. Läbisime oma teekonnal vähemalt kolm aastaaega: kevade, suve ja talve!
Euroopa vihmapealinn
Valmistusime hoolega külaskäiguks väidetavasse Euroopa vihmapealinna Bergenisse. Seal pidi sadama umbes 300 päeva aastas. Eelmisel aastal oli meie vastuvõtjate jutu järgi sadanud 90 päeva ühtejärge. Ja jälle juhtus Norra ime: meie Bergenis oleku neljal päeval paistis päike.
Vastuvõtjad ei suutnud seda õnne uskuda ja nende pika päikeseootuse tõttu saime veeta palju aega vabas õhus. Tänavatel siiski ühtegi vihmavarjuautomaati ei näinud, nagu meid enne sõitu Eestis informeeriti.
Elamuseks kujunes sõit mägiraudtee Floibaneniga Bergeni kõrgeimasse mäetippu. Kuna oli pühapäev ja päike paistis, tundus, et kõik linna inimesed on kogunenud just sinna. Ilusa ilmaga on bergenlastel komme kogu perega välja tulla ja nautida iga minutit päikesepaistest. Vaade all laiuvale Bergenile lummas. Mäest alla läksime jala, et vaateid nautida ja lootuses mõne põõsa taga trolli kohata.
Külastasime Põhjamaade kuulsaimat – Bergeni kalaturgu, kus muude haruldaste mereandide hulgas müüdi vaalaliha. See on musta värvi ja meenutab loomaliha.
Hinnad kalaturul on üüratud ja bergenlased ütlevad, et ei osta sealt peaaegu mitte kunagi. Toitudest oli väga maitsev ja norrapärane pruun ja veidi magus karamellijuust, mida valmistatakse nii lehma- kui kitsepiimast. Seda hõrgutist pakuti kõigis hostelites, kus ööbisime, ja toiduvalikus oli alati neli–viis sorti kala.
Kalapüük ei ole siiski Norra riigi peamine sissetulekuallikas. Nafta on Norra nii jõukaks maaks teinud.
Meil oli õnne sõita läbi Nordhordlandi kauni piirkonna, kuhu meile bussiekskursioon korraldati. Seal sõitsid meie vaprad Taisto bussijuhid ehtsaid serpentiinteid pidi ja tüdrukute hääled said õhtuseks kontserdiks kenasti lahti kiljutud: ühele poole teed jäi kaljusein, teisele poole kuristik.
Norrakad on oma olemuselt eestlastega väga sarnased. Seetõttu tekib ruttu üksteisemõistmine, usaldus ja sõprus. Sellist tüübisarnasust ei ole meil soomlaste ega rootslaste, lätlaste ega leedukatega.
Kuna ööbisime paar päeva kodudes, nägime norrakate eluolu lähemalt. Samuti tekkisid kiiresti sõprussidemed elisekate ja Norra laulutüdrukute vahel. Lahkudes valati pisaraid. Väga kurvastama siiski ei pea, sest oktoobris tulevad vast leitud sõbrad Pärnusse vastukülaskäigule. Siis on meil võimalus vastata samasuguse külalislahkusega ja näidata oma kaunist maad ning Pärnu linna.
Ühised kontserdid kirikutes
Andsime Norras kaks kontserti koos vastuvõtjakooridega ja laulsime pühapäevasel missal Bergeni toomkirikus. Koos esitasime Cyrillus Kreegi vaimuliku rahvalaulu „Mu süda, ärka üles“. Meeldiv oli tõdeda, et koorid on sama tasemega.
Norrakate dirigent Eirin Beate Aserud-Lovlid on laulupedagoog ja laulja ning pöörab suurt tähelepanu vokaaltehnikale. Tema kooridel on väga ühtlane toon ja pehme kõla.
Samuti on nauditav nende musikaalsus ja intonatsioonipuhtus. Kontsertidel esinevad tema koorid koos sama kavaga. Kuna umbes 25 laulja hulgas on tubli kolmandik üsna väikesi tüdrukuid, on neil paljud laulud unisoonis ehk ühehäälsed.
Kontsertidel astusid nii Elise kui Bergeni toomkiriku ja Octavia ühendkoor üles pooletunnise kavaga ja lõpus kõlas ühislaul.
Esimene kontsert toimus Melandi kirikus, mis on väike puukirik väga hea akustikaga, kus kerge häält tekitada.
Publik kuulas hiirvaikselt ja andis oma poolehoiust teada kestva aplausiga.
Teine kontsert toimus Bergeni Johannese kirikus, mis on populaarne kontserdipaik. Bergeni parima akustikaga Maria kirik on restaureerimisel viieks aastaks.
Elise esitas mõlemal kontserdil eri kava, mis koosnes Eesti muusika kõrval Norra, Läti, Inglise ja Ameerika autorite teostest. Laulsime rahvalaule, spirituaale, originaalmuusikat ja suurvormide osi.