Uut ja vana sobitades leiab kodu oma näo

Sidrunitega diivan ja sinise kangaga toolid on saanud peale uue riide. Eakas klaaskupliga lamp on pärit mõnest Hollandi kodust ja ootab Mööblisahvris teisele ringile minekut. Päris uued, aga veidi igavavõitu taburetid omandavad põnevama ilme, kui neile pilt peale lamineerida. Foto: Urmas Luik

Mööblisahvri kaupluse perenaise Piret Partsi sõnutsi on eestlased, eriti just nooremaealised aina altimad ühitama kodu sisustades eri stiile ja ajastuid.

Kui varem vaadati endisaegsete mööblitükkide otsinguil eeskätt Teise ilmasõja eelse mööbli suunas, siis nüüd on tõusnud hinda läinud sajandi 60–70ndatest ja isegi 80ndatest pärinevad esemed.

Küllap mõjutab eestlaste ilumeelt üha tugevamalt skandinaavialik lihtne ja praktiline disain.

Ja mitte ainult mööbli ja aksessuaaride, vaid tapeetidegi valikul. Retrohõnguliste seinapaberite märksõnad on stiliseeritus ja vahel isegi minimalismi kalduvad mustrid ja säravad värvid.

“Eesti inimene on üha julgem silmatorkava ornamentikaga tapeeti seina panema ja mitte vaid lillevahust vintage’i ega turvalisi ühevärvilisi toon toonis tapeete, vaid ka puhtajoonelisi, abstraktselt või isegi naljakalt mõjuvate kujutistega seinapabereid,” nendib Parts ja lisab, et 1960ndate–1970ndate mööblitükkide kasutamise teeb lihtsaks asjaolu, et need sobituvad hästi tänapäevaste esemetega.

Mööblisahvris leidub nii seda kui teist: juugendstiilis kappe-toole, puhtavormilist funktsionalismi, rustikaalselt raskepärast talupojamööblit.

Hollandi vanavaraäridest Pärnusse jõudnud Madalmaade mööbel on hästi hoitud ja korralik.

Küllap tänu sellele, et esemed on põlvest põlve kasutusel olnud ega ole sattunud pööningule või kuuri alla niiskuse ja koide meelevalda. Kui neist kord loobutakse, ei visata kappe-toole-laudu prügimäele ega jäeta “igaks juhuks” seisma, vaid viiakse vanakraamiturule.

Vana on hinnas

Eestis, paraku, pole esivanemate pärandi käsi alati nii hästi käinud. Kehvades tingimustes seisnud, putukate puretud mööblitükid olid ajaks, kui vanamööbel taas ausse tõusis, jõudnud sageli hävingu äärele.

Kergekäeliselt vanast lahtiütlemist kohtab nii siin kui seal aga aiva harvem, tõdeb Parts. “Just vestlesin ühe hollandlasega, kes ütles, et ega enam raatsita tema kodumaalgi vanast mööblist loobuda. Ei taheta praeguse hinnaga ära müüa, oodatakse õiget hetke,” mainib ta.

Seetõttu on põnevaid leide tulpide maa täikadel vähemaks jäänud. Jah, üksteisega sarnanevaid massiivseid nikerdustega puhveteid on endiselt palju võtta, aga Parts luurab väikese vimkaga ja “teistmoodi” olekuga asju, mida naljalt ei kohta.

Ahenev valik ajendab mööbliesemete vanusega vassima. Kinnitatakse, et tegu on “väga vana-vana-vana“ asjaga, ent eseme täpset iga ei tea Hollandi vanakraamikaupmehed isegi, sest laatadelt kokku ostetu on juba mitme vahendaja käest läbi käinud.

Ometi, kui rõivakirstu põhjast vaatab vastu 1932. aastast pärinev koltunud ajaleht, on vihje käes nagu ühe Mööblisahvris leiduva kastikese puhul. Erinevalt meie taludes levinud olnud tinarasketest veimevakkadest on see vineerkirstuke kaalult väga kerge.

Peale krutskilisuse peab poepidaja otsima esemeid, mis eestlaste maitsega sobiksid.

Maitsest kõneldes toob ta näiteks Mööblisahvris müügil olevad Belgia puhvetkapid. Kahest kapist raskema uksi ehivad lopsakad nikerdused. Teine kapp on lihtsakoelisem, toretseva puitornamentikata ja näeb välja nii, nagu tuleks Eesti kodust.

Esimene, külluslike kaunistustega puhvetkapp on keskmisele eestlasele liialt ülepakutud stiiliga, teine sobitub põhjamaisesse interjööri paremini.

Uusvana või vanauus?

Mitmendal ringil mööbli kõrval on kindel ostjaskond uusvana mööblile, mis hinnaklassilt “päriselt vanale” alla jääb. Seda kannatab paari panna nii tõeliselt vana- kui nüüdisaegse mööbliga.

Näiteks kuuekohaline söögilaud, mille valge värvikiht jätab paakunud mulje ja on koguni kohati kulunud, aga mille äärde sobivad kenasti modernsed toolid. Või siis vaheldumisi moodsad ja retrostiilis toolid, soovitab Parts.

Sellest, kas tegu on tõepoolest eaka või uusantiigi ehk järeletehtuga, saab kohe aru, kui tõmmata kapiuks lahti või piiluda sahtlitesse. Tavaliselt on hollandlastel kappide-sahtlite põhja pandud ilupaberid, mis veel Eestisse jõudeski kenasti alles. Eset lähemalt uurides silmab sedagi, kuidas asi tehtud on.

Et luitunud ilme taotluslik on, vajab teinekord selgitamist. Uusvana stiilis söögilaua kohta on mõni soliidses eas proua Partsile tähendanud, et laud on muidu ilus ja suuruski paras, aga kas poepidaja pole märganud, et sellelt värvi koorub.

Nagu möödunud ajastute mööblit on Madalmaade vanakraamiturgudel vähemaks jäänud, näib kokku tõmbuvat ka sisustusaksessuaaride, näiteks vasknõude valik.

Mööblisahver tühjeneb suurematest ja väiksematest vaskanumatest enim kevaditi, mil perenaised metalseid nõusid püsi- ja lõikelillede tarvis nõutavad.

Parts soovitab vaskset kraami kasutada köögitarvikute hoidmisekski. Ent kõige edukamalt on vasknõud tõestanud end siiski lillede seltsis.

“Üks härra ütles mulle, et kui lillevaasi panna vette vaskmünt, püsivad õied kaua värskena. Eks sel mingi tõepõhi all ole, sest olen isegi märganud, et minu kolm vaskpottidesse istutatud kummipuud kasvavad kohe eriti hästi,” räägib Parts.

Jätkuvalt on populaarne vana mööbli ümbertegemine. Tõsi, väga vanale, nii 100aastasele esemele ei tihata nüüdisaegset vunki lisada, kuid 1930.–1940. aastate omale küll. “Uputada” kummutitesse valamuid, sättida vana toauks voodi päitsisse või võtta kasutusele söögilauana on vaid mõni näide, mida vanast teha annab.

Tee või ise

Kellele natukenegi kätt antud, ei pea tuunimiseks asjatundjate poole pöörduma, vaid saab lihtsamate töödega ise hakkama. “Ei tasu lasta end kriimudest-täketest segada,” julgustab Parts. “Need võivad jääda, sest teevad mööbli omanäolisemaks, aga kui soovitakse siledamat pinda, tuleb ese muidugi üle lihvida ja siis lakkida või värvida, pehmed mööbliosad katta uue tekstiiliga.”

Toolidele, millel põhi välja käib, on lihtne klamberpüstoliga uus kangas peale panna.

Miks mitte passitada nikerdatud jalgadega mustaks võõbatud tugitool, mille pehme osa on kaetud pilkupüüdva kangaga, ultramoodsasse elamisse?

Arvamus, et vintage-mööblit ei sobi värvikihiga katta ja iga eseme puhul tuleb taastada selle võimalikult algupärane väljanägemine, on aegunud. Partsi jutu järgi ei pelga söakamad tõmmata kirgast värvikihti vanadele kummutitele. “Olen näinud oma poest ostetud kummuteid, mis on roheliseks ja punaseks värvitud. Tulemus on superlahe,” innustab ta.

Vähemal määral antakse esemetele uus nägu decoupage-tehnika abil.

Isevärki välimuse võivad omandada uhiuued asjadki. Kõige tavalisematele metalljalgadel ümmarguse isteosaga taburettidele on Parts lasknud lamineerida fragmente vanadelt postmarkidelt ja -kaartidelt ja eri putukaid-mutukaid.

Nõukogudeaegne valge Snaige külmik on aga saanud sinepikarva ja ustele lillelised etnomustrid.

Ülevärvitud kodumasin on kaetud tugeva laevalakiga, et pind ei nakkuks ega võtaks mustust külge ja oleks hõlbus puhastada.