Lõimimine vajab uut käsitust

Argos Kracht. Foto: PP

Eesti lõimimispoliitika saab tänavu 14aastaseks. See on küllalt pikk aeg, et teha tagasivaade ja mõelda, kuidas meil läinud on. Ma arvan, paljud lugejad on nõus, et pilt on mitmekihiline.

Ühest küljest on lõimumine osaliselt õnnestunud: mitte-eestlaste eesti keele oskus on oluliselt paranenud, seda eriti noorte hulgas. Teisalt on ühiskond stressis paljude maailmavaateliste küsimuste pärast ja selles suhtes võime öelda, et lõimumine ei ole õnnestunud.

Põhjusi, miks see nii on, on ilmselt palju. Osa neist on sisemised ja osa välised (näiteks Venemaa aktiivne roll selles protsessis). Kuna välised põhjused jäävad meie otsesest mõjuulatusest välja, on mõtet tegelda ainult sisemiste põhjustega. “Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha,” kõlab Reinhold Niebuhri tuntud tarkusetera, mida meil tasuks jälgida.

Mis on siis meie mõjusfääris? Mida saaksime muuta? Selleks, et midagi paremini teha, peame mõistma protsesside sisemisi seaduspärasusi – põhjusi, miks meie elu on just niisugune, nagu ta on. Siit esimene võti: lõimimispoliitika aktiivsemal poolel, eesti kogukonnal on vaja senisest paremini lahti mõtestada pingete tekkimise ja nende ületamise seaduspärasused.

Julgen väita, et meil kellelgi ei ole selget ettekujutust tegelikest põhjuse-tagajärje seostest, mis meie elu kujundavad. Ehkki paljud inimesed arvavad, et nad teavad täpselt probleemide põhjusi. Probleeme annab lahendada üksnes siis, kui nende põhjuste suhtes valitseb adekvaatne arusaamine.

Välised nähtumused, Venemaa surve või Eesti muulaste soovimatus lõimuda ei olegi ehk kõige sügavamad põhjused. Võib-olla tuleneb osa vastuseisust meie enda aluseks võetud eeldustest – osaliselt tõestest, osaliselt ekslikest. Võib-olla osa meie lõimimispoliitikast toodab seetõttu hoopis vastupidist tulemust? Ja on ka tõenäoline, et sõnastatud idee on hea, aga selle teostus külvab segadust.

Vaatame 1998. aastal vastuvõetud lõimimispoliitika alusdokumenti. Mida Eesti soovib lõimimisel saavutada? Mis on meie visioon? Visioonina on minu arvates käsitletav ainult üks punkt: “Orientatsioon tulevikku”. Lõimumispoliitika peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ja Eestile stabiilse ja arenguvõimelise tuleviku ühinevas Euroopas.

Selline sõnastus peab silmas ainult põliseestlasi.

Paneme ennast nüüd Eestis elava mitte-eestlase rolli. Ma arvan, et suur osa mitte-eestlastest mõistab selle eesmärgi vajalikkust, aga see ei saa olla mitte-eestlastele motiveeriv jõud aktiivselt lõimumises osaleda. Neile peaks visioon olema lahti räägitud ja avaram. Näiteks nii: Eesti on riik, kus inimesed saavad ennast vabalt väljendada ja realiseerida, säilitades oma individuaalse maailmavaate. Eestis on reegliks sallivus teistsuguse eneseväljenduse suhtes. Kellegi eneseväljendamise vabadus ei piira ülejäänud ühiskonnaliikmete vastavaid õigusi. Eesti on riik, kus eestlastel on võimalus säilitada ja arendada oma individuaalsust ja kultuuri harmoonias muude rahvusgruppide individuaalsusega.

Enamik mõistab, et meil ei ole tarvis järjekordset totaalset, jõuga lõimitud ühiskonda, vaid pluralismi, mõistmise ja vastastikuse tunnustamise kaudu tekkinud harmoonilist ühiskonda.

Ja alles siis, kui kõik inimesed on aktsepteeritud (kooselureeglite piires), tekib meil tõeliselt positiivne eesti rahvuse ja kultuuri arengu väljavaade. Kas see, mis meie ühiskonnas sageli toimub: pidev ülikriitilisus, süüdistamine, anonüümsed mürgised märkused internetikommentaarides, ongi see, mida me tõesti tahame? Kas see ongi eesti rahva potentsiaal? Kas see ongi see kultuur, mida tahame säilitada ja kaitsta? Kas oma ajalootõlgenduse ainuõigeks pidamine on meie rikkus? Isiklikult arvan, et see on väga kaugel meie tegelikust positiivsest potentsiaalist.

Aeg oleks olukorda adekvaatselt hinnata ja mõnevõrra kurssi muuta. Lõimimispoliitika alusdokumendi ülesehituse printsiipe võiks muuta. Dokumendisse on varjatud, aga siiski selgel kujul kirjutatud idee, et kui eestlased (subjektid) lõimivad muulased (objektid), võime lõimumist edukaks pidada. Ehkki mainitakse ära lõimitavate subjektsus, on eestlaste vajadus oma hoiakuid muuta kajastatud vaid fraasina.

Seni kuni eestlased suhtuvad vene juurtega kodanikesse ajaloolise valu kogemuse kaudu ega ole valmis seda valu seljataha jätma, ei ole lõimumine võimalik. Parimal juhul saavutatakse assimileerumine, halvimal juhul eraldumine või vastandumine.

Ühepoolne lähenemine paistab välja üldlevinud avalikus arvamuseski: meie (eestlased) oma tõekspidamisi üle ei vaata, meie ei pea muutuma ega arenema, meil ei ole vaja teisi mõista, las teised mõistavad meid (ja meie kannatusi). Ja kui nad on oma vana identiteedi ning sellega kaasneva maailmapildi meile sobiva vastu vahetanud, ongi lõimumine toimunud.

Aga kas reaalsuses on see eesmärk saavutatav? Kas see on üldse mõistlik eesmärk?

Võib-olla tuleks hoopis sellekohast paradigmat muuta? Lõimimise põhiidee on rahvusgruppide maailmavaateline ja kultuuriline lähendamine. Aga tänapäeva kontekstis, kus maailm on ülimobiilne ja Eesti on osa Euroopa Liidust ja maailmast, ei ole minu arvates otstarbekas muuta inimgruppe üksteise sarnaseks erisuste kaotamise kaudu. Hoopis olulisem on sallivuse ja teineteisemõistmise kasvatamine.

Eriti ohtlik on jätta inimesed indiviidina või grupiti ilma identiteedist, püüdes seda kiiresti muuta. Identiteedi, eriti kollektiivse muutmine nõuab aega ja seda tuleb teha sammhaaval. Ükski inimene ei saa elada identiteedita ja seda psüühe omadust tuleks arvestada lõimimispoliitikas. Pigem tuleks siin kõikide asjaosaliste identiteeti ümber kujundada avardamise teel, nii et see hõlmaks endist identiteeti, aga oleks siiski sellest enamat.

Hõlmava identiteedi näide võiks olla enese tunnetamine ühtaegu maailmakodaniku, eurooplase, eestimaalase, eestlase/venelase, tallinlase, nõmmekana.

Mitte ainult muulaste identiteeditunnetus ei vaja positiivset impulssi. Eelkõige vajavad tugevat arenguimpulssi eestlased. Mis on meie identiteedi alus? Eestlaste identiteedi üks positiivsetest alustaladest on Vabadussõda, mis on osa laiemast nähtusest – vastandumisest Venemaale ja Vene mõjule.

Senikaua kui eestlased alateadlikult defineerivad ennast osaliselt Venemaa ja venelastega vastandumise kaudu, ei saavuta me eestlaste ja venelaste vahel lõimumist. See ei ole võimalik, sest meie seljaajus (alateadvuses) on pidev ohutunne, kuvand venelasest kui vaenlasest ja seda sõltumata sellest, et oma igapäevatoimingutes saame venelastega normaalselt läbi ja et meist paljudel on vene rahvusest sõbrad.

Ma ei taha öelda, et meie ajalooline mälu on vale või et Venemaalt meile üldse ohtu ei ole. Olen täiesti seda meelt, et me ei saa ignoreerida Venemaad. Kuid ajad on muutunud ja oht ei ole kaugeltki nii suur, kui pessimistid maalivad. Võrreldes aastaga 1939, on maailm ja Eesti täiesti teistsuguses olukorras.

Arvan, et lõimimispoliitika see osa, kus eestlased aktiivselt “töötlevad“ venelasi, on oma potentsiaali suuresti ammendanud. Nüüdseks on siin palju positiivset saavutatud ja mõlemad ühiskonnagrupid on selle õnnestumisse oma osa andnud. Lõimimisega edasi minna ja rahvustevahelisi pingeid oluliselt vähendada saab seevastu ainult eestlaste enesepuhastusprotsessi abil.

Eestlastel rahvusena tuleks vaadata, kas meie kollektiivsed alateadlikud mõtted ja tunded meid teenivad või on need hoopis meile nuhtluseks muutunud. Ja kui küllalt suur hulk inimesi on üksmeelel, et eestlasedki võiksid peeglisse vaadata, tekiks meil väljavaade endagi identiteeti ümber vormida.

Kas tahame jätkuvalt olla rahvas, kes on aina kannatanud? Ehk oleks aeg kannatustel minna lasta ja olla rahvas, kes on oma kannatused ületanud, ja vaadata minevikus toimunule kui õppetükkidele, neutraalselt, ülemääraste emotsioonideta?

Meil ei ole vaja unustada neid sündmusi, tuleb vaid vabaneda nendega seotud emotsionaalsest koormast. Siis saab eesti rahvas tõeliselt vabaks. Paraku, psüühiliselt oleme teatud mõttes siiani Vene ikke all, me ei ole vabad kinnisideedest ega foobiatest, mis on seotud Vene teemaga. See ongi meie vangla.

Seekord oleme oma vabaduse (nii emotsionaalsel kui mentaalsel tasandil) ära andnud vabatahtlikult, mitte keegi enam ei sunni meid selleks.

Kui õpime ära tundma enda eelarvamusi, tekib meil võime neid kõrvalt vaadata, eelarvamused ületada ja mõista senisest oluliselt paremini paljusid ühiskonna nähtusi. Sedagi, et tänapäeva maailmas ja Eestis on alles siis hea elada, kui mõistame, et inimeste ja inim- või rahvusgruppide erisused ei ole probleemide põhjus, vaid kultuurilise ja loova potentsiaali allikaks.

Probleemide põhjus on hoopis sallimatus teistsuguse elustiili ja maailmavaate vastu, soov kõik endasarnaseks muuta. Kui see tehtud, peaksid kõik mured justkui kaduma. Arvan, et Nõukogude Liit on siin hea tõestus, et nii see pole.

Sallivuse all ei pea ma silmas kõikelubatavust. Sallivust peab meil jätkuma nähtuste suhtes, mis meie elu ja arengut teenivad, ja me ei tohi olla sallivad nähtuste suhtes, mis meie elu ja arengut pidurdavad. Näiteks puudub vajadus olla salliv viha, vaenu ja vägivalda õhutavate/propageerivate organisatsioonide ja liikumiste suhtes.

Me peame püüdma mõista kõike, aga me ei tohi sallida kõike. Mõistmine annab meile võimaluse tegelda soovimatute nähtuste algpõhjuste, juurtega. Mõistmine võimaldab ehitada silda, sallivus lubab sillale ainult neid, kel head kavatsused.

Senine lõimimispoliitika ei ole sugugi halb, ent nüüd oleks aeg minna järgmisele tasandile.14 aastaga on maailmas palju muutunud ja meie enda arusaamad maailma asjadest on muutunud. Meil on lausa kohustus aeg-ajalt põhidokumendid üle vaadata ja neid modifitseerida, ikka vastavalt uuenenud arusaamisele protsesside toimimise loogika ja ühiskondliku teadvuse tõusu suhtes.

Tõelise lõimumise ja hea elukeskkonnani jõudmiseks peame alustama visioonist, millega sooviksid ühineda pea kõik, kes Eestis praegu või tulevikus elavad. Kui meie visioon vastab inimeste arusaamisele heast elukeskkonnast ja eneseväljendusvõimalusest, tulevad nad kaasa ja lõimumine õnnestub.