Hooldustöötaja on oodatud

Tiina Rannajärv (paremal) tõi Leole ja Helmale kolme päeva toidu- ja kahe kuu tabletivaru. Foto: Ants Liigus

Küllap loodab iga inimene veeta oma vanaduspäevad turvalises meeldivas keskkonnas, tunda end reipalt ja kõigega ise hakkama saada. Paraku võib elu minna teisiti ja vahel pole vanal inimesel võimalik kõrvalabita toime tulla.

Kui oma peret ja lapsi toetamas pole või elavad nad kaugel, saab omavalitsuse sotsiaalosakonna kaudu taotleda koduhooldusteenuse osutamist.

Pärnu eakate avahoolduskeskuse 18 hooldustöötajat abistavad eakaid igapäevatoimingutes, aitamaks neil harjumuspärases koduses keskkonnas oma eluga toime tulla.

Veetsin päeva hooldustöötaja Tiina Rannajärve töövarjuna ja kogesin, et seda tööd saab pikka aega teha vaid sooja südame ja sõna otseses mõttes tugeva seljaga inimene.

20 aastat koduhooldajana töötanud Rannajärve abistada on 14–15 vanainimest, igaühe juures tuleb käia kord või paar nädalas. Sisseostude tegemise, kodutöödes aitamise, arstilkäimiste ja muude asjatoimetuste kõrval tuleb leida aega niisama jutuajamiseks. Vahel on hooldustöötaja visiit vanainimese nädala üks eredamaid sündmusi või lausa ainus kontakt välismaailmaga.

Arsti juurde ja apteeki

Nädala esimese tööpäeva hommik algab Rannajärvel 83aastase Leo perearstikeskusesse viimisega. “Selg valutas terve öö,” nendib Leo vaevaliselt kepi toel arstikabinetist välja astudes. “Ega arst eriti muud peale valuvaigistite kirjutamise teha saa,” muretseb Rannajärv härra tervise pärast.

Perearstikeskusest sõidetakse avahoolduskeskuse rohelise bussiga kodakondsus- ja migratsioonibüroosse. Leol on ees oluline asjaajamine: tema ID-kaart hakkab aeguma, tuleb teha passipilt ja uue dokumendi taotlus sisse anda.

Vanahärra ronib ettevaatlikult bussist välja, Rannajärv toetab teda kaenla alt. Liftiga hoone teisele korrusele jõudnud, muretseb Leo läikivat koridoripõrandat vaadates, ega see libe ole. “Ei ole, ära karda, siin sa liugu lasta küll ei saa,” julgustab Rannajärv.

Ohte tuleb märgata, sest tervele inimesele tähelepandamatud kõnniteeservad, astmed ja libedad pinnad võivad niigi halva tasakaaluga vanainimesed kergesti jalust niita ja raskeid tagajärgi põhjustada.

“Mul on hoolealused kukkunud küll, oma kodus,” räägib Rannajärv. “Üks proua oli tükk aega koridoris otse ukse ees pikali, kuidagi sain ikka tuppa sisse. Teine proua läks vanni ega saanud enam välja. Poleks ma tulnud, kes teab, kaua ta, vaeseke, seal istunud oleks …”

Leo jõuab õnnelikult büroouksest sisse ja Rannajärv juhatab ta fotokabiini, kus puutetundliku ekraaniga tutvumine omajagu aega võtab. Järgnev dokumentide vormistamine käib kähku ja peagi võivad Leo ja tema abiline kergendatult hinge tõmmates taas bussi istuda.

Koduteel põikab Rannajärv apteeki Leo ja tema abikaasa ravimeid välja ostma. Apteeker kuhjab letile terve virna tabletikarpe: vanade tervis pole kiita.

Kahekesi on kergem

Leo jõuab abilisega koju, korterisse maja esimesel korrusel, Rannajärv aga kiirustab poodi vanapaarile süüa ostma. Poetrette tuleb tal päevas teha neli–viis järjest, mitme inimese toidukotte käe otsas korraga vedada ei jaksa, sest toidukraami peab jätkuma pooleks nädalaks.

“Kas sa, papa, jogurtit juba sõid? Hommikul sa ju ei jõudnud süüa,” pärib Rannajärv poest tagasi jõudes. “Sõin-sõin,” vastab Leo abikaasa Helma kõrvale diivanile istudes.

Peaaegu pime naine kurdab igavuse üle. “Mis meil siin ikka teha on päevad läbi, mul pole ju silmi,” ütleb Helma nukralt. “Minul ei ole jälle jalgu, aga kahe peale saame hakkama,” nendib Leo optimistlikult. “Eks me kahekesi omavahel vaidle, kui väga igavaks läheb, me ju ligi 50 aastat abielus olnud,” muheleb ta.

“Teil on ikka hästi, et teineteisele toeks olete,” arvab Rannajärv oste vihikusse kirjutades.

“Naabrid vahel käivad külas, aga meievanused sugulased on kõik surnud,” läheb Helmal silm niiskeks. “Tiina aitab meid nii palju, temata küll ei saaks hakkama.”

Rannajärv jätab vanapaariga hüvasti ja tõttab taas kaupluse poole. Proua Hilja armastab küpsetada, seepärast laob ta korvi jahu ja keeksipulbripakke.

Vanaproua ootab Tiinat heledas piinlikult puhtas köögis ja küsib, ega Tiina poes täisterajahu näinud: sõbranna tegi kangesti head munakooki, tema tahaks ka retsepti proovida.

“Sina oled meil üks igavesti hakkaja mammi,” kiidab Rannajärv oma hoolealust. Hiljal on palju sõpru, keda kookidega kostitada ja kellel külas käia. Kuigi omal jalal liigub lastehalvatust põdenud naine aeglaselt, sõidab ta sinna, kuhu vaja, oma autoga. Ja seda 85aastaselt! Peale liigestele mõeldud toidulisandi ei võta elurõõmus naine ainsatki tabletti, vaid ravib oma valutavaid kohti valgusteraapia aparaadiga.

“Mul on tõesti väga palju sõpru ja sugulasi ka,” nõustub Hilja. “Mina ei tea üldse, mida igavus tähendab.” Selle tõenduseks toob ta välja käsitöökomplekti: paberiribadest keerutab ta lilli ja kingib nendega kaunistatud kaarte sõpradele. Peale selle on Hilja oma sõnutsi juba aastaid uurinud piiblit, mis mõtte erksa hoiab.

Kohvipaus

Keskpäeval põikab Rannajärv kohvikusse, et pisut hinge tõmmata. “Minul ei ole kunagi vanainimestega suhtlemisel tõrget olnud,” räägib ta kohvitassi taga. “Vanadus on loomulik osa elust, ma ei karda seda. Loodan, et kui kord ise niisama vana olen, mõistus selge püsiks.”

Rannajärve töö teeb füüsiliselt raskeks toidukottide tirimine, omajagu vaeva on nende klientidega, keda tuleb pesemisel abistada. Samuti tuleb leida aega inimeste murede kuulamiseks, mõni ei taha kuidagi külalist minema lasta, sest eakate suhtlusring kipub ahtakeseks tõmbuma.

Hooldustöötaja näeb oma töös nukraid momentegi: kui vanainimene lahkub ja kohale jõudnud järeltulija esimese asjana küsib, kuhu emal raha peidetud võis olla. Või kui vanur oma napist pensionist last toetab, järeltulija aga ema või isa viletsate elutingimuste vastu vähimatki huvi ei tunne.

Õnneks on palju rohkem poegi-tütreid, kes vanemate käekäigust hoolivad ja püüavad nende elu võimalikult mugavaks teha.

“20 aastat tagasi olid pensionid nii väikesed, et pidin tunduvalt rohkem sotsiaalosakonnas vanadele toimetulekutoetusi taotlemas käima,” meenutab Rannajärv. “Nüüd saab enamik pensioniga hakkama. Nende põlvkond on sõda näinud ja Siberis käinud, ega nad naljalt praeguse elu üle virise.”

Poeralli jätkub

Järgmisel kliendil, ratastoolis istuval Tiiul on juba reklaamlehtede pealt valmis vaadatud sooduspakkumised, mille järgi järgmine ostukorv kokku seada. Koos Rannajärvega uuritakse, milline kohvipakk kõige soodsam tuleks ja kas Läti võid tasuks osta. Vaadatakse üle arsti saatekirjad, sest naisel seisab ees silmaoperatsioon.

Tiiul on vedanud: tütar elab Pärnus ja aitab ema nii palju, kui saab. Lapsed tegid korteris väikese ümberehitusegi, et emal ratastoolis mugavam toimetada oleks.

Neljas poetrett võtab Rannajärvel kõige rohkem aega: proua Tamara on kokku pannud põhjaliku ostunimekirja ja otsida suurkaupluses just seda ühte soodushinnaga küpsisesorti on üsna kurnav ettevõtmine.

Tamara on Rannajärve oodanud juba hommikust peale, soeng peas ja elegantne pluus seljas, huuled ja silmad kenasti värvitud. Naise sülle hüppab kirju kass Manja ja nuusutab just talle toodud värsket hakkliha ning koorepakki.

“Manja on mulle nii heaks seltsiks,” räägib Tamara loomakest silitades. “Vanasti oli mul palju sõpru ja tuttavaid, nüüd olen vana, paljud sõbrad on juba surnud.”

Tamara aknalaual seisab vaasis kolm punast roosi, mis Tallinnast külla sõitnud poeg talle emadepäevaks kinkis. Haigete jalgadega naine, kes aastaid töötanud Pärnu ja Eesti giidina, ei ole mitu aastat korterist väljas käinud, päevi veeta aitavad ajalehed, televiisor, ristsõnad ja muidugi Manja.

Tamara juurest lahkudes haarab Rannajärv näppu prügikoti ja kaasa uue poenimekirja. Tööpäev kujuneb plaanitust lühemaks, kuna memmel, keda pidanuks pesemisel abistama, käisid külas sugulased, kes kõik vajaliku ise ära toimetasid.

Neil taatidel-memmedel, kel kedagi külla oodata pole, sõltub aga suur osa elukorraldusest hooldustöötajate abist. Jätkuks vaid toredaid naabreid, kes üksikuid vanainimesi märkaksid ja vahel nende juurest läbi astuksid, et nende päeva veidi rõõmu tuua.