Toomas Hendrik Ilves: Solidaarsus põhineb mõistmisel

Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Foto: Priit Simson / Postimees

Vabariigi presidendi kõne Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva pidulikul kontserdil Jõhvi kontserdimajas 24. veebruaril 2009.

Armsad Eesti Vabariigi sünnipäevalised siin Jõhvis, Ida-Virumaal, terves Eestis ja üle maailma.

Me pühitseme täna Eesti iseseisvuspäeva hoopis teistes tingimustes kui varasematel aastatel. Hoopis teises meeleolus kui mullu. Ja me kõik teame, miks.

Ülemaailmne rahanduse ja majanduse keeristorm on tõusnud me vastu tige ja tirinud ka Eesti oma tõmbesse. Tulemusi näeme kõikjal endi ümber. Ebakindlus ja teadmatus homse ees on kasvanud tasemele, mida me pole aastaid näinud. Sellises olukorras tõuseb soov leida süüdlast, kasvab tahe kedagi noomida ja nahutada. Ka presidendilt, ehk aga just presidendilt, oodatakse täna kõige valesti tehtu karmi hukkamõistmist.

See soov ja ootus on inimlik. Ent riigipea ülesanne tänases olukorras pole pelgalt vigade loetlemine. Isegi mitte seetõttu, kui mäletatakse, kuidas varem on just iseseisvuspäeval üles loetud kõik, kes eksinud ja mis vale.

Seda kõike võib igaüks ise praegu lehest lugeda, naabriga arutada, arvamust kujundada, teha kriitikat nii asjalikult kui ka tundeliselt, leida õigustusi ja süüdistusi.

Minu ülesanne täna on aga teine. Pahameele laviin on presidendi manitsusetagi ohtlikult suur. Jäägu siis mulle täna õigus ja kohustus selgitada probleemide aluseid ja meid varitsevaid ohte, aga ka mõningaid väljapääsu võimalusi.

Ma ei luba lahendusi, sest majanduse tulevikku pole praegu võimalik ennustada. Juhtunut, veel vähem tulevikku, ei suuda siiani lõpuni mõista või klaarida ka majandusteaduse nobelistid ja maailma parimad analüütikud.

Mu daamid ja härrad.

Esiteks, meie majanduse olukorrast. Igapäevaselt me näeme vaid lähedale; näeme seda, mis on toimumas siin. Tööpuuduse kasv on tõesti just Eestis olnud üks kiiremaid Euroopa Liidus. Tegelikkus meie ümber on aga süngem, kui vaid Eestile keskendudes märkame.

Ettevõtete pankrotilaine, tervete riikide maksejõuetus ja võlgnevuste tohutu kasv nii Ida- kui Lääne-Euroopas on võtmas mastaape, mida pole nähtud pärast Teise maailmasõja lõppu.

Me ei saa tunda mingit rõõmu teiste võimalikust kehvemast olukorrast. Kas või seepärast, et majanduskriis riigipiire ei tunne.

Küll aga tehkem endale selgeks peamine: esiteks, tegemist pole vaid Eestit tabanud tagasilöögiga; ja teiseks, kui tarbetu ja isegi kahjulik on meil otsida süüdlasi endi hulgast.

Praegune olukord Eestis ja riikides, kus paiknevad meil tegutsevate pankade peakorterid, on möödunud aasta viimasest kvartalist minetanud selle punkti, kus saaks kedagi või midagi süüdistada Eestis juhtunu eest.

Me oleme kriisis, mida me suuresti ei kontrolli. Meie ainus pääsemine on oskus seda mõista, ja meie tahe siit ühiselt välja tulla.

Selgelt isikustatava süü puudumine ei vabasta meid vastutusest. Vastutus Eestis toimunu ja toimuva eest elab Eestis. Just siin tehakse kõik meid mõjutavad otsused esindusdemokraatia reeglite järgi. On ju kõik meie valitsused moodustatud meie põhiseaduse vaimus, valijate enamuse tahte järgi.

Kes muu, kui meie ise kaasvastutame järelikult selle eest, et valitsus valitsuse järel on paisutanud eelarveid, tõstnud palku, pensioneid ja hüvitisi kiiremini, kui kasvas majandus ja meie töö tootlikkus. Me oleme kodanike ja valijatena liiga kergekäeliselt piirdunud ühekordse tehinguga, olgu selle hinnaks 500 krooni pensioni- või 1000 krooni palgalisa.

Nii laenude võtjad kui nende andjad muutusid aplaks, valimistest said ostu-müügi kampaaniad; me joovastusime kiirest edust, me võtsime liiga palju riske; me uskusime majanduskasvu numbreid ja jätsime ohunäitajad tähelepanuta.

Ka mina tunnistan riigipeana oma vastutust: ma ei kasutanud piisava selguse ja jõuga võimalust talitseda ühiskonda vallanud õhinat; meie usku kujutelma, et Eesti viimaste aastate majanduskasv jääbki sellisena kestma.

Head kaasmaalased,

kui me võtame ühiselt vastutuse, siis on ka kergem end kokku võtta ja suhtumist muuta.

Meie parlament võttis möödunud reedel vastu kärbitud riigieelearve. Seda kahandati ka eelmisel aastal. Lõigatud on pea kõigist valdkondadest. Mõnest küll vähem kui teisest, ja nende valikute üle on pahandatud.

Pahandada võib selle üle alati. Ent kardan, et selliseid otsuseid tuleb veel; ja mitte kaugemas, vaid lähemas tulevikus. Seetõttu ma soovin, et need, keda lõiked puudutavad praegu vähem, ei keskenduks oma kaotusele, vaid aduksid, et teistel läheb rängemini. Kui paljud kaotavad töö ja sissetuleku sootuks, siis ei paranda meeleolu kurtmine, et kellegi palgatõus sai lubatust väiksem.

Odav poliitiline kasulõikamine ei aita kedagi praegusest olukorrast välja.

Meeldib see meile või mitte, aga tunnistagem endile ausalt: kui me ei langeta raskeid ja valusaid otsuseid praegu, on meie olukord mõne aja pärast palju keerulisem. Siis oleksid need otsused veelgi valusamad. Negatiivne lisaeelarve, koos kõigi oma vigadega, oli möödapääsmatu. Iga tegu saab parandada, tegevusetust aga mitte.

Mu daamid ja härrad.

Me oleme aastaid olnud väga tundlikud kõige selle suhtes, mida teised riigid ja rahvad Eestist arvavad. Võrreldes praegusega olid need arvamused otse öeldes tühi-tähi.

Paraku oleme nüüd olukorras, kus üleilmselt niigi langenud usaldus on pea ainus, mis võib hoida ja hoiab meie majandust püsti. Säilitades Eesti vastu usaldust, mis paljude riikide majanduste ja valuutade puhul on viimase aastaga lihtsalt haihtunud, on meie jaoks esmatähtis hoida rahanduspoliitilist usutavust ja demokraatliku riigi toimimist.

Nendes riikides, kus poliitikat tehakse tänavatel, majanduses enam suurt midagi ei tehta. Seda näeme ka tänases Euroopas.

Alternatiivide adumiseks peame vaatama oma piiridest kaugemale. Siis veendume, et need Ida-Euroopa riigid, kes pingutasid ja täitsid eurorahale ülemineku tingimused, on praegu paremas seisus. Kui mitte majanduslikult, siis selles ikka, et keegi ei kahtle nende valuutas. Just see on säästnud noid riike täiendavatest raputustest olukorras, kus majanduse alused kõiguvad kõikjal.

Kui Eesti valitsus laseb oma rumaluse või hoolimatuse tõttu käest võimaluse saada lähiaastatel endale seesama kindlustuspoliis tulevaste tagasilöökide vastu, siis on see tulevikku silmas pidades palju tõsisem läbikukkumine kui mis tahes muu äpardus või valearvestus.

Riigieelarve puudujäägi hoidmine kolme protsendi all sisemajanduse kogutoodangust on riigi rahandusliku usalduse mõõt. Ajal, kus meid pannakse ühte patta riikidega, kes on selle usalduse mõõdu minetanud, on see hullema vältimiseks meie ainus, kordan, meie ainus võimalus. Kui valitsus aga ütleb, et lubatud eelarvepuudujäägist loodetakse kinni pidada, kuid samal ajal tõstab tegelikult osa kulude määra, siis on see silmakirjalik ja kujunenud olukorras täiesti lubamatu. Sellistel aegadel ei ole pool rehkendust hea rehkendus.

Mu kallid kaasmaalased.

Eesti ees seisvad ohud ei ole ainult majanduslikud. Vajadus teha karme ja kiireid otsuseid ei vabasta kedagi vastutusest säilitada Eesti demokraatlikku parlamentaarset riigikorda. Majanduskriis ei saa peatada Eesti põhiseaduse kehtimist. See, et raha on vähem, ei või tuua kaasa mingeid mööndusi otsuste läbipaistvuse suhtes.

Eelarve äsjasest vähendamisest parlamendis tegi Eesti valitsus oma usalduse, seega edasise töövõime küsimuse. Demokraatiale omane debatt aga jäi selgelt napiks, pea olematuks.

Tõsi, sellist kiir- või õigemini hädamenetlust on kasutatud mujalgi Euroopas, näiteks hiljuti Lätis. Valitsused on keerulistes eelarveoludes ja põhimõttelistes küsimustes küsinud parlamendi usaldust ka varem, Soomes, Saksamaal ja mujal. Kuid täna ja Eestis on täiesti möödapääsmatu, et edasised arutelud riigieelarve ja sellega kaasnevate seadusemuudatuste teemal toimuksid ainult koos kõigi parlamendis esindatud jõududega.

Ma ootan, et see debatt ka praeguste kärbete olemuse üle peetakse täies mahus ära siis, kui asutakse ette valmistama järgmise aasta eelarvet. See ei saa olema lihtne eelarve ei rahvale ega parlamendile, pigem vastupidi. Seejuures peab opositsioonile jääma võimalus kasutada kõiki parlamentaarsele riigile omaseid vahendeid oma seisukohtade tutvustamiseks ja kaitsmiseks.

Tunnistagem aga siiski, et äsjases mahus eelarve vähendamine on Euroopa mõõtkavas küllaltki erakordne ja tegelikult ka julge otsus. Ma kutsun valitsust edasistes eelarveotsustes jälgima sedasama, mida ootan Riigikogult: lähtuma ainult ja jäägitult sellest, mida on vaja teha kriisi ajal.

See tähendab tingimusteta omaks võtmist, et hoopis teistsuguses majandusolukorras antud 2007. aasta valimislubadused täna enam ei kehti. Küsimus pole ju ümber jaotatava raha hulgas, aegunud valimislubadustes või varasemates kokkulepetes. Kaalul on ühiskonna usk, et kõik otsused langetatakse õiglaselt.

Kaalul on parlamentaarse riigikorralduse usaldusväärsus. Et keerulises olukorras tegeldakse olemuslike, Eesti tulevikku määravate küsimustega, mitte aga kohalike valimiste kampaania, poliitiliste mängude ja sellest paratamatult tuleneva rahvaesinduse naeruvääristamisega.

Kriis, kus palutakse rahva mõistvat suhtumist, eeldab, et kõik kannavad oma koormat. See on mõiste “solidaarsus” üks tähendus. Kui me tahame, et rahvas oleks solidaarne, peavad kõik seda olema. Kulutusi peavad kokku tõmbama ka erakonnad, me parlamentaarse demokraatia alustala. See pole pelk moraalne printsiip. See on demokraatliku riigikorralduse usaldusväärsuse küsimus.

Just demokraatia on kriisides üks esimesi ohvreid. Demokraatia kannatab neis oludes eeskätt populismi tõttu. Me teame maailma ja Euroopa 20. sajandi ajaloost liigagi hästi, mis juhtub siis, kui kaine mõistus kaob, ja kui populismi surve viib mõistuse.

Me teame, et just usalduse nappus demokraatlike institutsioonide vastu tõi 1930. aastate Eestis kaasa populismi tõusu. Tulemuseks oli demokraatia tasalülitamine ja koos sellega kõik need otsused, mis sillutasid teed iseseisvuse kaotamisele ja 50 aastat väldanud okupatsioonile, taandarengule ja lahuselule lääne väärtustest.

Populism tõstab pead siis, kui tunnetatakse demokraatlike mehhanismide ja institutsioonide nurjumist. Selleks aga annavad sageli esimesena põhjuse needsamad demokraatlikud institutsioonid ise. Otsuseid, kui tahes keerulisi ja raskeid, tuleb seetõttu alati ja tingimusteta põhjendada.

Populism ja võimuiha, aga mitte demokraatia, on juba sünnitanud pseudovalikuid, mida kaetakse rahvaküsitluste viigilehega. Need ei evi vähimatki legitiimsust. Neid kasutatakse juba tehtud poliitiliste otsuste katteks ega vääri seetõttu rahva tahte väljaselgitamise nimetust. Selline demokraatia labastamine kahandab kahjuks vaid rahva usku demokraatiasse.

Täpselt samamoodi kahandab usku demokraatiasse korruptsioon, mida oleme paraku täheldanud Eesti mõnedes kohalikes omavalitsustes. Kui kodanik hakkab aduma, et õigus ei toimi, et raha trumpab üle ausa konkurentsi või et seaduslikud protsessid ei toimi ilma rahata, siis kodanik eemaldub oma riigist ja omavalitsusest.

Täpselt sama eesmärki – kahandada rahva usaldust õigusriigi vastu – kannavad ka katteta süüdistused õiguskaitse eest vastutavate asutuste poliitilise kallutatuse asjus.

Mu daamid ja härrad.

Ma olen majandusest seni kõnelenud üsnagi riigikeskselt. Kriisi peamised probleemid lähtuvad siiski reaalsest majandusest, ettevõtluse olukorrast. Praegu on Eesti ettevõtetel äärmiselt raske. Eksporditurud on tänu raskustele sihtmaades lukku läinud või sulgumas. Laenuraha hind ja tingimused käivad liiga paljudele Eesti ettevõtetele üle jõu. Seetõttu räägib ka Eesti oma ettevõtete stimuleerimisest, rahasüstidest ja abipakettidest.

Kuid rääkida tuleb ka sellest, et sammud majanduse tasakaalustamiseks, mida praegu astume, ei lahenda meie hädade põhiküsimusi. Avalikke kulutusi võib nullilähedaseks kärpida, kuid kui tootlikkus majanduses ei kasva, on sel kärpimisel vaid lühiajaline ravitoime. Lisaks tuleb mõista, et palkade vähendamine parandab konkurentsivõimet vaid ajutiselt.

Rääkigem siis täna ausalt sellestki, et 2007. aastal panustasid Eesti ettevõtjad iga kümne kinnisvarasse paigutatud krooni kohta vaid ühe krooni innovatsiooni. Head sõbrad! Suhtumisega, et kiire kasum ja tänane tulu on olulisem kui tulevik, Eesti majandusele uut jõudu ja kvaliteeti luua ei saa. Siis on tulevik vaene.

Mind teeb aga eriti kurvaks viis, kuidas rasketel aegadel on hakatud vastandama erasektorit avalikule. Me teame, et Eesti on üks kõige väiksema avaliku sektoriga Euroopa Liidu liikmesriike. Avaliku sektori tegevuskulusid on kahel korral kärbitud ligi viiendiku võrra. Ometi pole ma kuulnud väiksema sissetulekuga leppivate riigiametnike pahameelt, saati siis “ulgumist”, nagu põlastas hiljaaegu üks ettevõtja. Kui kasumit taotlev tegevus hakkab küsima maksumaksja raha, siis on minu meelest avaliku sektori mõnitamine kohatu.

Kui vastutab kodanik ja vastutab avalik võim, vastutavad seltsid ja ühingud, peavad solidaarselt seda ühist koormat kandma ka ettevõtted ja ettevõtjad. Kui ettevõtlus küsib täna riigi käest otsesõnu tuge, siis võib küsida: millist paketti pakuvad ettevõtjad ühiskonnale? Kuidas kannate teie oma osa vastutusest muutunud oludes?

Ehk tuleks meid paratamatult ees ootavate maksu-alaste ümberkorralduste raames arutada ka tööjõu ja kasumi maksustamise küsimusi.

Eriti kriisiolukorras, kus nõudlus avaliku sektori pakutavate teenuste järele ei vähene, vaid pigem suureneb. Nõudlus sotsiaalteenuste järele, tervishoiuteenuste järele, kulutused ümberõppele – kõik need kasvavad.

Hea Eesti rahvas.

Retsepti praeguste probleemide kiireks lahendamiseks president pakkuda ei saa. Aga meil läheb edaspidi hästi, kui kodanikud teevad valimistel tarku valikuid, valitud käituvad riigimehelikult ning ettevõtjad uuendusmeelselt.

Eesti väiksus lubab meil ühiselt oma riiki tunnetada ja haarata. Me saame oma erisusi unustades, üksi ja üheskoos aidata neid, kel praegu kõige raskem. Vaid ühiselt saame ka kriisist välja tulla.

Sel ühistundel on ka võõrapärane nimi – solidaarsus; äratundmine, et ilma teiste toetuseta, ilma meie enda toetuseta teistele ma ise, sina, meie kõik toime ei tule. Sealt on lühike samm selleni, et meist keegi ei tule toime.

Me oleme solidaarsed, kui kunstigaleriide sulgemise või rendihinna tõusu puhul avab teater oma fuajee eesti kunstnike maalidele. Me oleme solidaarsed, kui läheme „Tagasi kooli“ programmi käigus jagama kooliõpilastele oma kogemusi. Me oleme solidaarsed, kui aitame töötuks jäänud naabrit; kui aitame tuttaval üksikemal tema last hoida; kui jagame suppi neile, kes taandunud teispoole lootuse piiri.

Solidaarsust võib defineerida mitmeti. Mina ütleksin täna, et solidaarsus on see viis, kuidas me saame tasuda oma 91 ja 18 aastat vana võlga. Oma võlga Eesti riigi olemasolu, omaenda olemasolu, meie tänase vabaduse eest. Need võlad vabaduse eest, tunnistagem, on ikka rõõmsad võlad, meie ühised rõõmsad võlad.

Solidaarsus põhineb mõistmisel. Nii selle mõistmisel, mis toimub meie ümber, lähemal ja kaugemal. Kuid ka ligimese, tema olukorra mõistmisel. Solidaarsus toimib kõige kirkamal ja ehedamal moel, kui ebamugavust ja tõrjutust hakkavad tundma need, kes keelduvad koos teistega kandmast me ühist koormat.

Just praegu on õige aeg aduda, et me oleme ajanud vahepeal segamini vabaduse tarbida ning vabaduse otsustada inimlike väärtuste kasuks. Inimväärne elu ei koosne rahast ja asjadest, luksuskaupadest ja kahjurõõmust teiste inimeste „tõehetke“ üle.

Elukvaliteedi summaks on vaimsed väärtused, rikkad inimsuhted, tervislikud eluviisid, õnnelikud lapsed ja tugev ühistunne. Just neisse tuleb investeerida oma aega, mõistust, emotsioone ja tahet.

Kui jätame kõik selle, mis vale; kui tõuseme uuesti püsti, kui oleme komistanud või kukkunud; kui me märkame ja aitame teist inimest, kui tema on kukkunud, ja kui liigume edasi, nagu me ikka oma ajaloos oleme suutnud, siis me saame hakkama.

Kui näeme tänastes raskustes võimalust taas alustada, taas elustuda, taas sündida teadmiste ja kogemustega, mida elu vabas riigis on meile juba andnud, siis me saame hakkama.

Siis, nagu üks luuletaja on kunagi öelnud,

nõnda me lähemegi läbi mere,

mis tõuseb me vastu tige, sest muud me ei vaja tuge,

kui üksteise rõõmsad õlad, kui ühised rõõmsad võlad,

mis üheskoos tuleb meil kesta.

Need read, head inimesed, kirjutati siis, kui meie tänastest muredest söandati vaid unistada.

Täna me saame ise midagi teha. Saame ja peame ise seisma.

Head iseseisvuspäeva Sulle, kallis Eesti,

Ilusat ja lootusrikast homset Sulle, hea Eesti rahvas.