/nginx/o/2009/02/25/139589t1hba13.jpg)
„Olen õnnelik inimene, saatus on mind soosinud. Mulle on siiani antud mõistust ja tervist, samuti võimalusi tegutseda koos huvitavate inimestega. Koostööpartnerite ja ülemustega on mul samuti vedanud,” räägib eelmise aasta lõpus 80 aasta juubelit tähistanud Pärnu teenekas kultuuritegelane Salme Leas.
„Muidugi, mulle on antud elada üpris keerulisel ajal,” kinnitab Leas. „Eesti, Vene, Saksa, Vene ja Eesti ajal. Ma olen sellest kõigest võitjana välja tulnud. See on väga suur õnn.”
Salme Leas on aegade jooksul pälvinud Pärnu kultuurirahva sügava austuse ja tänu.
Leas on sündinud Lihula vallas Raudsepa talus pere vanima lapsena, tal olid veel õde ja vend. Juba varases nooruses hakkas ta tegema pea kõiki talutöid, olles suureks abiks oma isale. 1937. aastal asus tüdruk õppima Lihula keskkooli.
„Ju see kultuurihuvi ikka perest tuli ja mulle emapiimaga sisse joodeti. Olin alguses kole häbelik, ikkagi külalaps. Hiljem hakkasin erksamate inimestega suhtlema ja häbelikkus kadus,” lisab ta.
Salme Lease esimeseks töökohaks sai Kasari mittetäielik kool, kus ta töötas keskkooli lõpetamisest 1951. aastani. „Kasaris olid ees noored kultuurilembesed õpetajad. Laulsime, tantsisime, tegime kõikvõimalike ringmänge. Olen alati olnud aktiivne.” Siis vallandati ta töölt, kuna tunnistati poliitiliselt mitteustavaks.
Saatus viis Lease Märjamaale, kus üks klassiõdedest talle eluruumi pakkus.
„Minu klassiõde oli Märjamaa miilitsa naine. Kohtusime temaga juhuslikult ja kui ta kuulis, et mind on lahti lastud ja ma midagi ei tee, kutsus ta mind Märjamaale. Kuna mul polnud kuskil olla, sain tema juures toa,” muigab Salme Leas Märjamaa perioodi meenutades. „Nii sai minust kooperatiivi sekretär. Vaatamata ebaustavusele, kõlbasin ma sekretäriks. Märjamaa kultuurimajas tegutsesin selle ajani, kui minust kultuurimaja direktor sai. Üheksa aastat olin seal.”
1960. aastani töötas Salme Leas Märjamaa kultuurimaja direktorina. Siis toodi ta üle Sindi 1. Detsembri nimelise vabriku klubi juhatajaks. „Märjamaal oli väga tugev isetegevus. Seal tehti isegi operetti, muust rääkimata. Kultuurimaja oli iga päev rahvast tulvil,” meenutab ta.
Lease edasine elutee on olnud seotud Pärnuga. 1961. aastal sai temast Pärnu linna I kultuurimaja direktor, seejärel Pärnu rajooni kultuurimaja direktor. Paralleelselt õppis Leas Viljandi kultuurhariduskoolis, mille ta lõpetas cum laude näitejuhi-kultuuritöötajana.
Kultuuririndel jätkas Leas pärast vaheaega 1974. aastal, mil temast sai Pärnu linna kultuurimaja direktor, seejärel Pärnu kuurordi klubi juhataja.
Viimasel aastakümnel on Leas juhtinud Pärnu Tammsaare päevakeskust, osalenud Pärnu linnavolikogu kolmes koosseisus. 2005. aastal pälvis ta Pärnu linna teenetemärgi.
“Praegu pööratakse kultuurile palju vähem tähelepanu. Mulle tundub, et põhjuseks on õigete kultuurijuhtide puudus. Siis hinnati kultuuritööd ja kultuuritöötajaid vääriliselt. Kultuuriinimesi väärtustati ja nende eest hoolitseti. Praegu nokitseb igaüks omaette ja niisugune üldine kultuurijuhtimine puudub,” iseloomustab Salme Leas Pärnu kultuuriseisu.
Töö üle ei saa Leas aga kurta. Tema päevad on pikad ja nendesse mahub palju sündmusi. Tammsaare päevakeskuse ringides tegutseb kokku 478 inimest.
„Oluline on see, et keegi ei jääks oma muredega üksinda koju, vaid tuleks ikka välja, teiste keskele,” kinnitab teenekas kultuuriinimene, kellele on elus kõige tähtsamad rahu, tasakaal ja tunne, et oled kellelegi vajalik.