Loendame või pöördloendame

Foto: Andres G. Adamson

Eelmisel nädalal avalikustas statistikaamet rahva ja eluruumide talvise loenduse esmased andmed. Edaspidi tulemusi kontrollitakse ja täiendatakse ja täpsustatakse, kuid laias laastus saime siiski vastuse küsimusele, kui palju meid on.

Püsielanikke, selgus, on Eestis 1 294 236.

Numeroloogilise analüüsi tulemusel on Eesti püsielanike ühine eluteenumber 9 (1+2+9+4+2+3+6=27, 2+7=9), millest järeldame, et Eesti püsielanike eluülesanne on arendada avatust, Eesti püsielanike elueesmärgid on mõelda universaalselt, ohverdada teiste heaks, harjutada omakasupüüdmatust, jagada maailmale kunstiandeid, olla kannatlik ja kaastundlik ja õppida andma.

Vastavalt numeroloogiale on Eesti püsielanikele omased inimsõbralikkus, kunstianne, eriline andekus mingil alal, romantilisus ja kirglikkus, tundlikkus, sümpaatsus, sallivus, avatus, idealistlikkus, loovus. Siinsete püsielanike probleemid on aga kergemeelsus, moraalitus, sallimatus, vastutustundetus, tänuvajadus, nõutus.

Kas numeroloogias peitub terake tõtt, mine tea, aga kindlasti on tõde see, et võrreldes eelmise rahvaloendusega, on Eesti püsielanike arv vähenenud 75 816 võrra ehk 5,5 protsenti. End eestlasteks pidavaid isikuid elab Maarjamaal praegu 889 770 ja nagu tõi Postimehes paralleeli kirjamees Rein Veidemann, oleme selle näitajaga tagasi aastas 1897, kui esimene ülevenemaaline rahvaloendus andis tulemuseks 878 701 eestlast.

Lisame eelnevale tõiga, et kui 2000. aastal moodustasid kuni 14aastased rahvastikust 18 protsenti, siis eelmisel aastal 15 protsenti. 65aastaste ja vanemate puhul avaneb vastupidine pilt: 2000. aastal oli neid 15 protsenti ja 2011. aastal 18 protsenti.

Võrreldes varasemate kordadega, kui kõik eestimaalased kirja pandi, pole pilt küll üllatav, aga ometi kurvavõitu, sest sisuliselt pole enam tegu loendamise, vaid pöördloendamisega. Kui me nulli jõuame, kustutab viimane eestlane, 150aastane, kuid hästi säilinud pensionär loetud aastate ja pöördloetud rahva järel Tallinna lauluväljakul tule ning kuulutab peo lõppenuks.

Selleni on muidugi veel aega, kuid hoolimatu suhtumine eesti keelde, kultuuri ja järelkasvu toob lõpu järjest lähenema.

Veidemann näeb lõpu algust nii: “Kui Eestis endas jääb aina vähemaks neid, keda harida, kellele kirjutada, maalida, luua muusikat, teha teatrit, siis ühel hetkel seisab Eesti kultuurivereringe silmitsi trombiga: loojaid ju veel leiaks, aga kes selle vastuvõtukogemust edasi kannaks?” See kurblik pilt vastab kahjuväärselt tõele.