Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2012/06/04/1147062t1h449d.jpg)
Tsaar kinnitas kolme miljoni rublase aktsiakapitaliga tselluloosivabriku Waldhof põhikirja 30. jaanuaril 1898. Pärnu linnapea Oscar Alexander Brackmann oli üks ettevõtte asutajaist. Ühtlasi kuulus ta Waldhofi juhatuse direktsiooni kui asetäitja direktor, tõsine riiginõunik, Pärnu linnapea ja Vene riigiduuma liige.
Väidetavalt olnud Brackmanni aastapalk töösturina 6000 rubla (linnapeana vaid 3600 rubla). Linnapea olevat vabrikupalga annetanud linna kassasse, aga see vajab veel tõestamist.
Tohutult vett tarbinud Waldhof ei hoolinud kübetki keskkonnakaitsest ja paiskas kogu solgi Pärnu jõkke. 1911. aastaks, kui Karl August Hindrey olukorda Sädemetes karikeeris, oli Pärnu jõgi muutunud kloaagiks, linna kohal rippus Waldhofi suits ja haisva vee ja õhuleha pärast ei soovinud supelsaksad enam Pärnusse tulla.
Kõige suuremat kahju kannatasid kalurid, kes Waldhofiga kümme aastat tulutult kohut käisid.
Rahva poolele asus Postimehe Pärnu väljaanne ja selle toimetaja Jaan Karu, kes Pärnu keskkonna seisu halastamatult kritiseeris ja linnapead piitsutas. Asi jõudis sinnamaale, et linnavalitsus loobus protestiks isegi kohaliku lehe tellimisest (vrd: 100 aastat hiljem lõpetati istungijärgsed pressikonverentsid).
Detsembris 1910 pidas Brackmann riigiduumas kõne, milles nimetas Balti talupoegade elujärge hiilgavaks ja tunnistas, et majanduslikud olud on Balti kubermangudes nii head, et maaküsimus pole nurisemiseks põhjust andnud.
Postimehe Pärnu väljaanne võttis asja uurida ja 1911. aasta algul ilmus toimetaja Karu sulest pikem kirjatöö ”Kuda Pärnumaa talupoegade seisukorda ”hiilgawaks” tehti”, mis põrmustas Brackmanni kõne täielikult.