Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/12/30/4840241t1h55b9.jpg)
/nginx/o/2012/06/04/1146988t1h5f00.jpg)
Toimetuse koosolekusaalis, just toimetaja Feodor Grodinski (hiljem Ernst Helemäe) kabineti ukse taga seisis klaver. Helemäel see anne puudus ega tea, kuhu klaver siis sai, aga Grodinski oli musikaalne ja mängis tihti oma rahvale mõne loo.
Vana ehk Grodi, nagu alluvad Grodinskit kutsusid, oli lehte tehes hingega asja juures. Tihti jäi ta hiliseks õhtuks toimetusse lugusid lugema ja oli oma kabinetis suure kohvitassi taga ruudulises flanellsärgis ning väljaveninud põlvedega dressipükstes.
Grodinski, kes oli sõjas Eesti korpuses, sattus poja Iisraeli kolimise tõttu põlu alla, oli sunnitud lehetoimetaja ameti maha panema ja lõpetas oma päevad samuti Iisraelis.
Aga kui Grodi veel lehemees oli, teadsime teda kui meest, kelle üks huvialasid eesti keel. Ta oli selles oma TRÜ haridusega tõesti tugev ja üks väheseid võimalusi Grodinski ees plusspunkte teenida oli teda keelealases vaidluses võita.
Vanale peab igas olukorras eneseväärikuse säilitamise ja eneseiroonia eest au andma. Selle tõestuseks üks lugu. Ette vabandust, ehk pole see kõige meeldivam, aga võtkem seda kui autasu, mitte kui plekki vanahärra mälestusel.
Grodinski võttis vanas eas töö kõrval ette Tartu ülikooli eesti keele teaduskonna, kaugõppes muidugi. Ükskord otsustas ta toimetuse autoga sessile logistamise asemel kasutada lennuliini Kingissepa (praegune Kuressaare)–Pärnu–Viljandi–Tartu. Lendas muidugi An-2 ehk “metsavaht” ehk “moosiriiul”. Kaheksa kohta, loobib mis hirmus.
Väljalend Pärnust viibis, Grodil läks kõht tühjaks ja ta võttis lennuvälja sööklas prae. Muud ei olnud kui pekikaste, selle sõigi.
Paraku selgus õhku tõustes, et bussisõitu kehvasti kannataval toimetajal ka õhusõit südame pahaks kipub ajama.
Grodinski pani oma kummimantli igaks juhuks sülle kausiks ja jäi ootama. Jõudis ära oodata, sai kergem, mantel keerati kokku ja ülevalt nutsu.
Aga ega An-2 reaktiiv ole, lennusõit mööda munakive kestis veel ja Grodinskil hakkas enne maandumist uuesti halb. Ning kui rattad maas ja uks lahti tehti, astus ta kähku värske õhu kätte. Mis aga paha, uksest maani oma kaks meetrit!
Vabas langemises keeras kaugüliõpilane selja ette, lasi kummimantli lahti ja maandus. Kõigepealt ise, siis sadas pekki ja lõpuks lippadi-loppadi mantel. Lendur vaatas ja pidas hinge kinni. Aga siis kostis maast mehelt, kes seegi kord enesevalitsust ei kaotanud: “Kuradi värk, langevari ei läinud lahti!”