Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/12/30/4840241t1h55b9.jpg)
/nginx/o/2012/06/04/1146986t1hd1a6.jpg)
Aastaid töötas toimetuses Rudolf Aller. Tegemist oli erudeeritud härrasmehega, kel kirju minevik, ja see, kuidas ja miks toimetaja Grodinski, muidu väga ettevaatlik mees, ta tööle võttis, on ja jääb lahti seletamata.
Aller oli koguni Pärnu teatri kirjandusala juhataja. Ja on veel üks fakt, millest nooremad põlvkonnad ilmselt ei tea. Nimelt oli ta pika puuga Eesti kõige produktiivsem kuuldemängude kirjutaja. Neid oli tal kirjas ikka sadu ja kuna see žanr enam popp ei ole, peaks rekord seniajani Rudolf Alleri nime taga seisma.
Aga kuuldemängudest veel, seekord mitte Alleriga seoses. Pärnu lehe toimetuse juurde kuulus aastaid kohalik raadiosaade (tuli kohaliku võrgu ehk seinal krabiseva krapi läbi) ja kusagil postimaja ubrikus tegi seda paar inimest.
Mingil ammusel ajal töötas raadiosaadetes üks abielupaar. Mees võttis napsu, vaatas teisi naisi, ei ööbinud alati kodus ja mõistagi tuli sellest pahandusi. Ühel hommikul oligi naine tulnud raadiosse kodunt, mees ei tea kust ja siis läks karmiks klaarimiseks. Paraku oli mikrofon sisse ununenud ja kogu spektaakel jõudis kõigi pärnumaalasteni, kuni tabati nupp nulli lükata.
Kus alles hakkas toimetusse kirju ja kõnesid tulema! Lõpuks ometi üks tõeline kuuldemäng heade näitlejatega! Miks pooleli jäi? Millal järg tuleb?