Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/12/30/4840241t1h55b9.jpg)
/nginx/o/2012/06/04/1146984t1h1691.jpg)
Ajakirjanikku ja lehe kokkupanijat Arnold Kiili teati vähem kui vestete kirjutajat Murulaugu Madist. Aga tegemist oli sama mehega. Kiilil jätkus muhedaid lugusid nii paberile kribimiseks kui seltskonnas jutustamiseks. Rahvuselt oli ta hiidlane, ja see ju niisugune omamoodi naljasoonega rahvas.
Kiil rääkis ikka, kuidas tal üks eluperiood vahele jäi. Et oli ikka Kiili-poiss ja Kiili-poiss ja siis ühel päeval vana Kiil. Ning vaatas noorematele meestele otsa: kohe juhtub teiega samamoodi.
Arno oli vana mehenagi stambivaba mõtleja. Mingile oma juubelile saatis ta laiali kutsed, kus peo alguseks märgitud “pühapäev, kell 6.00”. Loomulikult hakkas ta kõnesid saama, et ega midagi viltu ole. Ei olnud.
“Tulidki kõik hommikul kell kuus, pudel ja lilled kaenlas, mitte üks ei jätnud tulemata,” meenutas hiljem Kiil. “Pidu läks käima, kestis 12 tundi ja kell kuus õhtul taarus viimane vend uksest välja kodu poole. Järgmiseks hommikuks olid kõik end sirgeks maganud ja töövõimelised. See mu mõte oligi.”