Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/12/30/4840241t1h55b9.jpg)
/nginx/o/2012/06/04/1146980t1hbf0c.jpg)
Toimetuse põllumajandusosakonna juhataja Ilmar Mõis oli mitmekülgne mees. Ajakirjanikuks, seejuures päris heaks, tõusis ta autojuhist, sportlasena oli ta suur-rootsi teatejooksus koguni üleliiduline maanoorte meister, kodus oli tal produktiivne kanafarm. Võib suuremat eksimist kartmata väita, et see majandusmees elas valel ajal ehk veidi vara.
Mis aga Ilmarist kõige enam meelde on jäänud, on tema alati naljale ja uutele ärimõtetele särama lööv silm.
Kuskilt saadud idee järgi ostsime kotiriiet, õmblesime mingid kotid, trükkisime Mõisa õue peal jalajäljed peale ja müüsime maha, kolm rubla tükk. Kui Ilmar kambas, polnud turustamisega muret, tema määris kauba alati pähe.
Mõis oli üks hasartseid kaasalööjaid, kui mõtlesime selleks, et rahvas hommikul õigeks ajaks tööle tuleks ja üles ärkaks, välja viieminutised mälumängud. Asi toimis, aga läks vaidlustes hasartseks, kestis juba peaaegu tunni ja siis tegi peatoimetaja Helemäe sellele lõpu.
Kui oli vaja kellegi arvel nalja teha, lõi Ilmar alati kaasa. Kui tema arvel nalja tehti, ta tavaliselt ei vihastanud.
Ilmari hasart võis aga viia ka pahandustesse. Nimelt oli tema see, kes tõi kuulsa “40 kirja” toimetusse ja luges seda üsna avalikult. Ilmselt vastas tõele kuuldus, et ideoloogiaasutus polnud koputajapuhas, igatahes kutsuti seda kirja lugenud ülekuulamisele. Ilmar jõudis veel Ringi tänava julgeolekumajast väljudes sosistada: öelge, et leidsite selle kirja oma postkastist. Ja siis kuulas ühte üle praegu prokurör, teist praegune kala- ja keskkonnakaitsja … Tuleb tõdeda, et õnneks kellelegi sanktsioone ei järgnenud.