Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/12/30/4840241t1h55b9.jpg)
/nginx/o/2012/06/04/1146978t1h45fe.jpg)
Pärnu lehe sõjajärgne legendaarne fotograaf Hermann Rannau (suri 1975. aasta paiku, ta hauda Alevi kalmistul ei õnnestu seni leida) tegi palju häid pilte, mis vanades albumites tänini näpu alla jäävad, aga tal oli eriline omadus sattuda pahatihti jamadesse.
Kuulsaim on ehk lugu, kuidas ta koos ajakirjanikuga käis Järvakandi klaasivabrikus. Viisakuskäepigistus tehase direktoriga tõi tõdemuse, et mees on Rannau sõjakaaslane Eesti laskurkorpusest, ja direktori ettepaneku korkida kokkusaamise tähistamiseks lahti pudel meeveini. Rannau, kel polnud kombeks pitsi sülitada, muidugi nõus, viskas palitu konksu otsa … ja äkki jäi kogu mürisev klaasitehas seisma. Otsiti viga, lõpuks leiti, et see palitukonks oli tehase peavinnaklüliti. Rannau süüdi, Pärnu leht süüdi, tehase hangunud klaasiahju tuli ööpäev üles soojendada, pahandust kui palju. Kirjad ja vabandused käisid päris kõrges kaares.
Kurvemad on need lood, kus Hermann ise füüsiliselt rataste vahele jäi. Näiteks üritas ta pildistada ühtesid esimesi kardivõistlusi, aga ei tulnud selle peale, et need masinad ju madalad, sihtis kaamera kaugusse ja astus kardi ette. Jalaluud muidugi puruks. Või siis see lugu, kui Rannau end aparaadikotiga mingi krusa kasti vinnama hakkas, auto aga varem paigalt tõmbas, fotomees pea nii kõvasti vastu kastiäärt lõi, et lausa kolju mõranes.
Väga pahasti võinuks Hermannil minna Pärnu uue teatrimaja ehituselgi. Seal üritas ta kusagil torni tellingutel pilti teha, ikka taganes ja taganes, kuni tühjus vastu tuli. Aga õnneks jäi ta jopesaba pidi mingi toika külge rippuma.