Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/12/30/4840241t1h55b9.jpg)
/nginx/o/2012/06/04/1146992t1haabe.jpg)
Tänapäeval saame, läpakas kaenlas ja mobla kõrva ääres, kas või kodus last kussutades ajalehe tehtud, napp 35 aastat tagasi töötas ajakirjanik hoopis teistsugustes oludes.
Pärnu ajalehe nimi oli siis Pärnu Kommunist. Aeg sihuke. Kui läinud sajandi 80ndatel ajaloole viidates Pärnu Postimeest taastada tahtsime, olla peatoimetajale Ernst Helemäele Tallinnast partei keskkomiteest vastatud, et “mõistame vana nime ennistamise soovi küll, aga öelge, kuidas teeme Moskvale selgeks, et sõna “kommunist” enam ei meeldi?”.
Meenutagem noore põlve imestuseks, kuidas siis lehte tegime. Kõigepealt: leht oli kompartei linna- ja rajoonikomitee, samuti linna ja rajooni täitevkomitee häälekandja. See tähendab, et toimetuse tegevusvabadus olenes suuresti sellest, kui mõistlikud mehed-naised seal eesotsas olid. Üldiselt olid mõistlikud ja mõistvad, vene värki saksa täpsusega ei teostanud, aga kord oli ikkagi kord. See tähendas, et toimetus kui alluv asutus pidi parteikomiteele tegema ideoloogiliselt õige tööplaani, see kinnitati ja täitmine vaadati perioodiliselt üle. Ning anti toimetajale pähe. Ja toimetaja omakorda …
Feodor Grodinski jättis alluvast patustaja meelde ja torkas ära kuu–kaks hiljem, asetoimetaja Andres Toht kärkis ja paukus viis minutit ning unustas siis asja. Helemäe omas majas keelas, käskis, poos ja laskis, aga mujal kaitses ajakirjanikke. Igal oma stiil.
Toimetuses oli mõistagi partei algorganisatsioon ja see pidas tões ning vaimus koosolekuid, kus arutati tähtsaid suuniseid. Muide, markantsemaid algorgi liikmeid toimetuse enda rahva kõrval oli Vassili Riis. Tundsime teda kui kirjanikku, kultuurset ja intelligentset inimest, tema pahateod olid üllatuseks.
Tosin kirjutajat, neli külge
Pärnu lehte oli toona, mis te arvate, kui mitu lehekülge? Õige, tervelt neli. Ja toimetuses ajakirjanikke koos toimetajaga tosina ümber. Küsite: mida te seal tegite, kui see kobruleht pealegi veel vaid kolm korda (tõsi, õige pea siiski viis) korda nädalas ilmus? Õige vastus on, et palehigis tööd. Ja seejärel panime pidu. Napsi võeti siis töö ajal ja järel kõvasti.
Jah, leht oli õhuke ja ilmus harva, aga veel ühest küljest oli lehte kerge teha. Kui praegu võib iga firma su ees ukse kinni lüüa ja iga inimene öelda, et ei soovi kirjatsuraga suhelda, siis tollal polnud niisugune suhtumine soovitav. Kukele saadetud ajakirjanik võttis kõne partkomi, sealt helistati omakorda tõrksale tegelasele ja lugu sai ikka tehtud.
Juhtus sedagi, et ajakirjaniku kõri määritud sai. Üks kolleeg läks õlletehasesse ülalt saadud kriitilist vihjet kontrollima, seal anti talle proovida ühte, teist, kolmandat ja kangematki. Naastes vinnas ta end trepikäsipuu abil toimetuse teisele korrusele ja hingas toimetaja läheduses vaid sisse, ei kordagi välja. Lugu, mis ei pidanud õlletehasest kivi kivi peale jätma, pole seniajani ilmunud.
Need olid toonase ajakirjanikutöö kergemad osised, läheme raskemate manu. Kõigepealt: ainuke sidevahend oli toimetuse lauatelefon. Sellega sai helistada linna piires, Torisse ja Tootsi. Kodus igal lihtsal inimesel telefoni muidugi ei olnud. Meenub, kuidas vajasin tööks kodutelefoni 80ndate esimesel poolel, kui kargasin Pärnu lehest mõneks ajaks Spordilehte. Siis sain Pärnu sidesõlme ülema Tuisu lauale lüüa koguni EKP Keskkomitee plangil kirja, et “sm. Hallik vajab hädasti”, aga Tuisk vaid itsitas: oleksite te Aino Tammeoru autojuht, laseksin kohe telefoni panna, nüüd aga … Izvinite! Kuidas asjad siis käisid, näitab probleemi lahendus. Minust hakkas kahju sidesõlme spordisõbrast peainseneril, kadunud Rein Sillaotsal, kes ütles oma alluvale Vasjale, et “pane sisse”. Ja Vasja panigi Tuisu selja taga ning see liin töötab tänini.
Aga jah, ainuke sidevahend oli lauatelefon, alguses ketta, hiljem vinge – nuppudega. Kui tahtsid Tartusse või Tallinna helistada, tuli kõne tellida. Kui oli vaja sidet Eestist väljapoole, hoidku jumal patu eest, muidugi ida poole, tuli minna sidekontorisse ning see tellida. Siis kutsuti sind mõne aja pärast kabiini, kus karjusid kõrvalkabiinide vanamuttidega võidu oma jutud Leningradi või Moskvasse maha. “Mis see nimi oli? Ütle tähthaaval …”
Olgu, tuli teha lugu näiteks Kilingi-Nõmmest. Siis oli kaks võimalust: kas uurida, millal vajalik inimene Pärnu tuleb ja toimetusse astub, või toimetuse vastavasse raamatusse avaldust kirjutades tellida puldankattega GAZ-69 ehk rahvakeeli villis koos sohvri ja fotograafiga. Teine variant oli kõvasti käibivam, sest tol ajal ikka päevade kaupa laua taga lugusid ei vorbitud. Öeldi hoopis, et toimetuses istuv ajakirjanik ei tööta.
Niisiis uhas kolmik kohale (juhtus, et vestluskaaslane oli hetk enne pressi saabumist fotogeenilisuse saavutamiseks just samuti Pärnust juuksurist tulnud), tiris välja märkmiku ja fotoaparaadi, milles iga filmikaadrit kokku hoidma pidi – sageli sai teha vaid kolm-neli klõpsu –, jutud räägiti ära ja sõideti tagasi.
Toimetuses oli aega küll, sest lugu võis rahulikult lehte minna alles järgmisel nädalal, mitte tunni aja pärast nagu praegu. Fotograaf sulgus pimikusse, kui film täis, ja solgutas seal punases valguses oma rulle-pabereid. Pastakaga kirjutas ajakirjanik loo paberile ja viis selle siis masinakirjutaja kätte. Sealse klõbina-tärina tulemusena jõudis lugu autori lauale tagasi. Juhtus, et adekvaatsena, aga olenevalt kirjutaja käekirjast sageli mitte. Näiteks Helemäe käekirja tõlkimiseks oli talenti või pikaaegset kogemust vaja.
Lood rändasid keeletoimetajate kätte, edasi osakonnajuhataja lauale, sealt ase- või päristoimetaja kätte. Tänapäeval tulistatakse valangutega. Mis püssist välja lendab, see ka märklehte (st lehte või veebi) maandub. 30 aastat tagasi lendas nii mõnigi artikkel kui pudrukuul karmi kommentaariga “Ümber teha!” autorile tagasi. Kiristati hambaid, aga polnud midagi parata, tehtigi.
Kui ükskord kadalipp läbitud, jõudsid lood vastutava sekretäri ehk lehe kokkupanija ehk tollal pikalt seda ametit pidanud Arnold Kiili kätte. Tema tegi lehe maketi ehk plaani ja viis lood trükikotta. Ja seal ladusid trükitöölised need lood tinaridadeks. Mis siis laua peale peegelpildis ajaleheküljeks kokku monteeriti, pealkirjad tähthaaval juures.
Pildid söövitati, kirjaread laoti tinasse
Piltidega oli omamoodi lugu. Päris minu tööaja alguses oli trükikojas üks kaval masin, mis pildid tinaplaati söövitas, hiljem saadeti pildid Tallinna ja tulid sealt juba kergemini monteeritavatena tagasi.
Kui need tinaküljed koos, tehti esmalt proovitõmmised. Nendega läks veel omajagu aega, sest igaüks pidi oma lood läbi lugema ja vead proovilehel ära märkima. Siis lugesid kõik läbi kaks keeletoimetajat ja kõige lõpuks kontroll-lugeja, kelleks kõik ajakirjanikud külakorda olid.
Nii loeti iga teksti enne lehte jõudmist vähemalt seitse korda. Aga trükikuradit ei suudetud sellegi väega võita. Ikka juhtus, et rasvaste tähtedega pealkiri, mida vähemalt seitse inimest oli põrnitsenud, polnud lehes mitte “Korea sõda”, aga oli “Koera sõda” või miskit veel naljakamat. Niisuguseid apse lausa kogusime, selleks oli omaette kaust pealkirjaga “Kogutud vead”. G ja v olid maha kriipsutatud, asendatud d ja s-iga, nii kandis kogumik hoopis nime “Kodutud sead”.
Ilmumisega polnud toonase lehe lugu selles mõttes lõppenud, et rändas kas tükkidena naela otsa, tulehakatuseks pliidi alla või heeringa ümber. Ei, kõigepealt vaadati seda mitmel pool väga hindava pilguga.
Kusagil kaugel ja tõele au andes end harva näidanuna töötas ju tsensor ehk Glavlit (mille jaoks ei tohtinud olla Pärnus praeguses Rüütli, tollases Kalevi tänavas kõigile teada ohvitseride maja, kui vaid üht paljudest näidetest tuua), aga hindajaid, koguni joonlauaga mõõtjaid oli lähemalgi.
Kõigepealt pidime olema need ise, sest mingi töölis-talupoegade revolutsioonist pärinev printsiip ütles, et lehes tohib olla ajakirjanike kirjutatud materjali vaid 30 protsenti (hiljem siiski 40, oh kergendust!), ülejäänu peab tulema kirjasaatjailt. Nii oligi meil arvukas välisautorite kaader, osa neist lausa legendaarsed: Eino Hindrichson, Rein Aru, Silvia Sarv, Aksel Randmer. Meie jälgisime seda õnnetut protsenti, saime nõuet jälgides vähem honorari (siis veel niisugune stiimul eksisteeris), nemad teenisid kena kopika.
Aga joonlauda pruugiti mujalgi, nii otseses tähenduses kui kaudselt näppude pihta lajatades. Nimelt oldi kompartei linna- ja rajoonikomiteedes üsnagi printsipiaalsed (et mitte öelda väiklased) mõõtma, kummast Pärnu Kommunist seekord rohkem kirjutab. Ühest ju ikka vähem kui teisest ja see üks siis kippus sapise tooniga helistama lehetoimetajale.
Niisuguseid isiklikke (eks igaüks tegijaist ja lugejaist näinud neid aegu oma silmadega ja mäleta enda mätta otsast) meenutusi suhteliselt hiljutisest, mitte lausa dinosauruste ajast. Tehti lehte toonagi ja sageli suurema põlemise ning hasardiga. Mis sellest, et ofsettrükk alles hakkas kohale jõudma, aga faksi, arvutit ja mobiiltelefoni polnud me isegi pildil veel näinud.