Jüri Kukk: India vaibaäri ei õigustanud lootusi

Võrreldes teiste väikse Jannseni laureaatidega, ei pea Jüri Kukk ennast väga usinaks lehele kirjutajaks, kuid kui kannatusekarikas täis saab, läheb lugu teele.

FOTO: Ants Liigus

Tänavuse parimale kaasautorile mõeldud väikese Jannseni auhinna andis Pärnu Postimees Jüri Kukele, majandusmehele, kunagisele linnavolinikule ja -ametnikule ja aktiivsele linnakodanikule.

Kummati selgus, et sageli Pärnu pärast muretsevast Kukest ei tea avalikkus suurt midagi. Pärnu Postimehe 155. aastapäeva eel seadsin sammud Jüri Kuke büroosse Rüütli 36 teisel korrusel, kus muu hulgas asub praegu peksupoisi osas Reformierakonna pesa. India päritolu vaipade seltsis sina-vormis juttu ajasimegi.

Sindis sündinud Kukk toetas juured Pärnu pinda 1961. aastal, seega üle poole sajandi tagasi.

Oma kaastöödes rõhutad sageli, et võtad sõna kui Pärnu linnakodanik. Mida õigupoolest tähendab olla pärnakas?

Kõik, mis linnas sünnib, on minugi mure. Kui oled siin küllalt kaua elanud, on linnakodaniku tunne roninud naha vahele, sellest pole pääsu, see linn loeb mulle palju.

Kui linnavanker kipub teelt minema, püüad aidata seda õiges suunas hoida, aga minu visioonid on sageli erinenud sellest, mida parteid on ajanud. Parteipoliitika on juba selline, et omavahel võib väga tuliselt vaielda, aga avalikkuse ette see ei jõua. Avalikkuse ette jõuab enamuse seisukoht ja siis ei ole soliidne, kui oled juba kord vaidluses kaotanud, minna avalikkuselt enda seisukohale tuge otsima.

Kuigi olen Reformierakonna liige, ei kuulu ma ühtegi valitavasse organisse ja olen kõigile parteiülemustele öelnud, et räägin seda, mida õigeks pean ja punkt.

Eks Reformierakond riskinud minu enda liikmeks võtmisega, sest NLKP, Koonderakond ja Res Publica, kuhu varem kuulusin, on kõik lagunenud.

Kui sageli on juhtunud nii, et sinu mõttekäik on olnud õigem kui suund, mille enamus lõpuks valis?

Linnamajanduse küsimustes on nii juhtunud päris sageli. Mulle on väga südamelähedane kuurort. 1995. aastal, kui ametiühingud kuurordi linnale üle andsid, olin linnavaraameti juhataja ja tegelesin kogu selle ülevõtmisega. Siis kuulusin Eesti kuurortide liidu juhatusse ja viis aastat olin Estonia nõukogu esimees. See oli veel õnnis aeg, kui oli võimalik arutada majandusküsimusi ja linna äriühingutesse ei sekkunud nii palju poliitika.

Kuurort ei ole ainult mõni sanatoorium ja maailmas elavad kuurordid linnadena hoopis teistsugust elu. Olin siis ka Pärnu linnavolikogu liige, aga minu arusaamu, kuidas peaksid kuurordi ja linna suhted välja nägema, otsustajad arvesse ei võtnud. Olin isegi Vello Järvesaluga sisemises opositsioonis, hiljem sai temast Estonia juhataja.

Igal juhul oleks pidanud alles jääma doktor Endel Veinpalu kurortoloogia instituut, kas või juba sildi pärast – see oli aktsepteeritav ja autoriteetne asutus, aga Järvesalu seisukoht oli, et “Kukk, ole vakka!”.

Nüüdseks oleme sealmaal, et viimases arengukavas on natuke juttu kuurordist, kuid kõrged linnaametnikud ei saa sellest aru, et Pärnus puhkav soomlanegi teeb meile ekspordikäivet.

Linnale kuuluvad kuurordiasutused oleksid olnud tuumik, mille ümber tekkinuks mitmesugused muud kuurordiga seotud teenused. Linn pidanuks kuurordi arenemist juhtima, aga ei miskit. Tegelikkus on see, et linnale kuuluvad äriühingud on poliitilise kauplemise koht.

1990ndate keskel vaieldi Pärnu Postimehes elavalt, milline peaks olema Pärnu arengusuund, kui palju peaks linnas olema kuurorti, kui palju tööstust. Viimasena nimetatuga on praeguseks jõutud valdavalt ühele poole. Kirjutasid alles aasta algul, et linnajuhid ei tea, milline on sõna ”kuurortlinn” sisu.

See ongi probleem. Veel enne Järvesalu linnapeaks saamist suutsime Veinpaluga asjad nii kaugele viia, et hakati koostama kuurordi arengukava. Riina Müürsepp tegi midagi valmis, aga see oli vaid esimene etapp, mida pidi jätkatama, kuid kõik jäi sinnapaika.

Tööstuse kadumine või äraminek näitab, et eeldused Pärnus puuduvad. Kogu aeg on räägitud tasakaalustatud arengust, olen küsinud, mida selle all mõeldakse.

Nüüd tunnistatakse, et kui linnal on mingi eeldus, tuleb seda arendada. Veinpalu instituudi lõpu eel olid kokkulepped Tartu ülikooli arstiteaduskonnaga, kuurordiasutusi plaaniti kasutada praktikabaasina ja kui siis oleks sellega alustatud, avanenuks praegu Pärnus sootuks teine pilt.

Ühtemoodi mõtlemist nägin eelmise arengukava tegemisel, kui kuurort seati prioriteediks, aga kuna kava, kuidas eesmärki saavutada, ei järgnenud, soikus asi jälle.

Usun, et Pärnu linnavara saatusest võiksid rääkida mõndagi huvitavat, aga küsin, miks omal ajal ei taotletud tagasi kõike seda, mis kuulus Pärnule 1940. aastal.

Võin kinnitada, et kõigi metsade, mõisamaade kohta said avaldused tehtud, sest seadus nõudis seda. Tagasi küsisime isegi linnale kuulunud väljakäigukohti. Kõigepealt anti linnale tagasi territoorium. Miks osa varast tagastamata jäi, seda riik ei põhjendanud. Ega pidanudki.

Kõigele vaatamata võime öelda, et eelmise iseseisvuse ajal majandati Pärnut suurema vastutustundega, kas nii?

1920–1940 Pärnu linnavolikogus toimunu on mind alati huvitanud. Toonaste lehtede ülevaated on päris huvitavad ja selgub, et ega volikogus suurt midagi muutunud ole – üks lehmakauplemine kõik.

Olaf Esna on ammu arendanud mõtet, et Eesti-aegsetest volikogu istungite protokollidest tuleks teha taastrükk ja iga kord, kui järgmine volikogu astub ametisse, anda see trükis neile esimese õpikuna kätte. Uurigu, kuidas linna on juhitud.

Tahan oma igapäevaseid toimetamisi kokku tõmmata ja hakata tegelema sellega, mis tõesti huvi pakub. Tahan uurida volikogu 1920–1940 perioodi ja linnakodaniku maja perenaine käib peale, et oma mälestused kirja paneksin.

Olin 1989 valitud volikogus, seda aega näevad eri inimesed ise vaatevinklist.

Pärnu linna valitsemisest taasiseseisvunud Eesti ajal peaks sul pajatada olema küll ja veel.

Nojah, ikkagi neli volikogu koosseisu, kuigi mitte järjestikku. 1989–2009. Aga volikogude vahepeal kuulusin mitmesugustesse komisjonidesse. Otsustajana olen olnud tegev vaid pool aastat, kui Ahti Kõo oli linnapea. Toona tegelesime põhjalikult müügimaksuga, et suurendada kohaliku omavalitsuse tulubaasi, aga jälle ei saanud asja.

Olin kindlalt majutusmaksu vastu, sest ametlikult registreeritud majutusasutused oleksid maksnud, aga need tuhanded, kes samuti suvitajatele peavarju pakuvad, poleks sellest hoolinud.

Alustasime toona linna eelarvestrateegia väljatöötamist, millega sattusin sellise portsu otsa, et annab ette kujutada. Minu jutt, et olgu eelarvestrateegia neljaks aastaks ja finantsstrateegia pikemaks ajaks, ei jõudnud kuhugi.

Kuidas saaks Pärnu rahaasjad paremasse korda viia?

Linnavara on nende aastatega ära voolanud päris palju. See, mis praegu toimub Rein Kilgiga, pidigi juhtuma. Sadama maadevahetusega mässasime vastu küll, aga hääled otsustasid. Riigilt saadi tagasi näiteks jahtklubi sadamakõrts, mis lihtsalt kingiti klubile!

Jõukale seltskonnale miljonite väärtuses kingitus, mille võinuks anda hoopis rendile. Jahtklubil on kuurortlinna elus oluline roll ja neid peab toetama, aga mitte sellise kallihinnalise kingitusega.

Linnal on hinnanguliselt üle kümne miljoni euro valitsemiseks tarbetut vara. Õhatakse kunagiste buumihindade järele, mida enam ei tule. Müüma peaks turuhinnaga ja subjektiivsed hinnangud “kallis-odav” kõrvale jätma.

Kivimägi on püüdnud jätta muljet, nagu oleks ta kolmas Oskar (pärast Oscar Brackmanni ja Oskar Kaske), aga koosistumiste järgi võib öelda, et mitte sinnapoolegi.

Linn peaks tarbetud äripinnad rentnikele müüma, kas või mõistliku järelmaksuga, mille kohta koostatakse graafik. Kinnisvara müügi järelmaks annaks võimaluse kavandada järgmise aasta eelarvestrateegiat. Linn ei ole olnud arukas müügimees.

Sinu suuremaid võitlusi on olnud Pärnu majandusühisuse ellujäämise eest.

1993. aastal tulin linnavaraameti juhatajaks, enne seda olin seitse aastat majandusühisuse pearaamatupidaja. Kui Väino Linde sai linnapeaks, kirjutasin avalduse ja astusin linnavalitsusest ise minema ilma kingajäljeta seljal. 1997. aastal käis Eesti tarbijate kooperatiivis suur varade kantimine, siin tegutsenud Jüri Pärg võeti volinike koosolekul maha ja kedagi oli vaja asemele. Vastse juhatuse esimehena sain aru, et pankrotist pole pääsu, viisin avalduse kohtusse ja siis algas võitlus, et pankrotist välja tulla.

Pärast poolt aastat lõpetatigi pankrot kompromissiga, aga selleks, et majandusühistu välja tuua, läksin riidu kõigiga, kes tahtsid oma tükikest kahmata. Kirjeldasin seda kõike Pärnu Postimehes ja poleks olnud avalikkust, ei oleks praegu enam Pärnu majandusühistut. Minu vastu üritati hiljem tulutult algatada kriminaalasja, see päädis kompensatsiooni maksmisega.

Sa pole enam esimeses nooruses, mis on edasised plaanid?

Tänavu lööb 65 ette, aastaid tuleb hakata lugema tagant ettepoole. Oma tervisele on vaja rõhku panna. Vaevalt ma putukaid või õllesilte koguma hakkan. Arvutist vaatan ikka börsi seisud üle.

Vanem poeg on septembrist kevadeni Indias, mõtlesime proovida vaibaäri, aga häda nende lõunamaalastega: küll polnud seda villa, siis jälle mõni muu häda ja lõpetasime ära.

Olen kippunud sageli natuke ripakile jääma, sestap astun 15. juunil tagasi korteriühistu esimehe kohalt. Tegemistest puudu ei tule, aga nüüd on esikohal see, mis tõesti huvitab.

Väike Jannsen

Pärnu Postimehe preemia on alates aastast 1995 pälvinud:

Oskar Kuningas

Aksel Randmer

Rudolf Aller

Kalju Pruul

Hilja Treuberg

Mark Soosaar

Lembi Taev

Olaf Esna

August Tekko

Omar Volmer

Sven Sildnik (Kivisildnik)

Vaino Kallas

Kati Murutar

Andres Adamson

Valter Parve

Toomas Alatalu

Peeter Järvelaid

Aino Siebert

Jüri Kukk

CV

Sündinud 31. juulil 1947.

Abielus, neli täiskasvanud last.

Lõpetanud 1986 TÜ (TRÜ) majandusteaduskonna kaubandusökonoomika erialal majandusteadlase kvalifikatsiooniga.

OÜ Aigis-Vara omanik, majanduskonsultant 1998 –….

Pärnu abilinnapea rahanduse alal 2005.

FIE (konsultant) 1997 –….

Eesti kuurort- ja taastusravi liidu juhatuse esimees

1995–1999.

Pärnu linnavalitsuse linnavaraameti juhataja 1993–1995

Pärnu majandusühistus (endine Pärnu tarbijate kooperatiiv) 1971–1993 ja 1997-1998

MTÜ Pärnu Kinnisvaraomanike Ühenduse juhatuse esimees 2008 –….

KÜ Mai 51 juhatuse esimees 2005–2011.

Pärnu Koolide Sihtasutuse nõukogu liige 2007–2009.

AS TRK Sõpruse nõukogu liige 2005–2009.

AS TRK Estonia nõukogu esimees 1995–1999.

KÜ Rüütli 28 juhatuse esimees 2011 –….

Eesti Reformierakonna ja Eesti maksumaksjate liidu liige; alates 2007 pensionil.

Tagasi üles