Eesti kaitsepolitseiameti aastaraamat 2011 on üsna huvitav ja hariv lugemine, aga võrreldes seda Rootsi kaitsepolitseiameti (säpo) iga-aastaste avalikustatud aruannetega, on märgatavaid erinevusi.
Kapo ja Säpo
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rootsis poleks võimalik, et kaitsepolitsei oletab või vihjab midagi kaudselt inimeste kohta, nagu on viidatud Yana Toomi ja Mihhail Kõlvarti tegevusele.
Kapo hinnangul on Kõlvart Venemaa saatkonna ”käsualune”, mida tõestavad tema avalikud ja varjatud kontaktid Venemaa diplomaadi Juri Tsvetkoviga.
Viidatakse Kõlvarti informatsioonilisele mõjutustegevusele Venemaa huvides, sama kehtivat Toomi kohta.
Sügavalt on küsitav, kas nende nimeline äratoomine on õigustatud, kindlasti pole siin kaitstud inimeste identiteeti.
Välistada ei saa, et kapo tahtis teadlikult diskrediteerida neid poliitikuid avalikkuse silmis.
Säpogi koostab aruandeid, mida võib võrrelda kapo aastaraamatuga. Säpo avalikustatud aruanded sisaldavad asjalikke, faktidel põhinevaid andmeid ja sündmuste kirjeldusi. Välditakse oletamist ja nimeliselt ei mainita inimesi, keda pole süüdi mõistetud.
Säpo aruanded, mis lähevad valitsusele, sisaldavad rohkem materjali, kui avalikustatakse üldsusele. Säpo ei lasku kunagi üksikasjade kommenteerimisse.
Eesti huvides on kapo aastaraamatud vajalikud, aga kui oma tegevust nii põhjalikult avalikustatakse, Venemaa kindlasti tänab ja kummardab.