Jäääär, “Jääorel”

Foto: PP

Kujutle, et saad kokku vana sõbraga, keda oled tundnud peaaegu kogu elu. Sinu mälestustes on semu, keda sul pole õnne olnud viimased paar aasta trehvata, selline romantiline äärelinnakaak: kulunud pintsakus, velvetpükste ja sandaalidega.

Umbes nõnda on ta alati riides käinud. Aga seekord on ta endale vuntsid kasvatanud, need uljalt kikki keeranud, tõmmanud selga hästi istuva heleda ülikonna, jalga kingad ja võtnud näppu toretseva hõbenupuga jalutuskepi.

Esimese hooga sa ei teagi, kuidas selle näiliselt muutunud mehega jutule saada või millest temaga üldse rääkida. Ent veidi tema kõrval mööda tänavaid sihitult ringi lonkinud, leiad, et mehe maneerid on täpselt samasugused, nagu need alati on olnud.

Veel enne, kui päike looja läheb, istute, nagu ikka olete istunud, agulis kivitrepil ja vestlete poolihääli. Lihtsatest asjadest. Kõige lihtsamatest – nendest, mis tegelikult loevad.
Jääääre viimase albumiga, millel vanad tuttavad palad saanud orelisaate, on umbes sama värk.