Minu Eesti 6.

Tauno Kangro Põltsamaal asuv skulptuur “Kalevipoeg kündmas”. Foto: Margus Ansu / Postimees

Pärnu Postimehe ja Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse korraldatud koolinoorte esseekonkursil äramärgitud tööd.

Ilus on ikkagi isamaa pale,

kui sellelt pühkida kõik, mis on vale.

Valet me tunneme – tõesti kõik teame,

ent kas just meie need pühkima peame?

Pühime küll, ent kui mõelda järele,

äkki ei jäägi siis palju sealt järele?

Erinevalt internetis levinud viidetele prügikoristusaktsioonile “Teeme ära”, küsin mina selle Hando Runneli luuletusega seoses: äkki Eestis ja eestlastes ongi kõik vale, ja kui me kõike niinimetatud valet pühime Lääne maailma eeskujul, kas siis midagi jääb järele? Ning kas meie isamaa peab olema ilus lihtsalt sellepärast, et “kõik teised” on ilusad?

Eesti on väike riik ja eestlastele on oluline end naaber- või suurriikidega võrrelda, eestlastel oleks nagu kompleks riigi suuruse pärast. See viib meid selleni, et paneme kõik pingeritta ja anname pingeridadele hinnanguid, sest niimoodi on võimalik tõestada, et oleme naabrist paremad. Mitmendad on eestlased õnnelikkuselt maailmas? Kellel on maailma kiireim internet? Kellel on kõige kõrgem internetikasutajate protsent? Kui palju aega veedavad eri riikide elanikud internetis? Kellel on kõige kõrgem inflatsioon? Ja nii lõputult ikka edasi!

Selleks, et skaaladel oma positsiooni parandada, viiakse ellu reforme. Nendega muudetakse Eesti järjest enam Euroopa-suguseks. Peame jõudma viie rikkama riigi hulka Euroopas, seega tuleb muutuda selliseks, nagu on need viis rikkamat. Teeme nii, sest Iirimaal tehakse nii. Muudame oma tagurlikku süsteemi, sest kõik teised riigid peale Eesti ja Valgevene on seda juba teinud.

Koolisüsteemigi muudetakse järjest euroopalikumaks, nõukogudeaegsest range korraga koolist üritatakse jõuda vabama 21. sajandi koolitüübini, kus arvestatakse indiviidiga ja õpilasel on kõik õigused, aga kohustused on ainult õpetajal. Tahetakse eraldada põhikool gümnaasiumist, nagu see mujal on, aga unustatakse need füüsikaõpetajad, kes peavad 30 aastat ainult kaheksanda ja üheksanda klassi keemiat õpetama. Tundub, nagu oleks põhieesmärk kogu aeg reformida ja pühkida see nõukogulik õppesüsteem lõplikult maamunalt.

Eesti on siirdeühiskond, see tähendab, et Eesti pole veel piisavalt välja kujunenud demokraatlike väärtustega riik. Sosistatakse, räägitakse ja isegi kirjutatakse, et eestlased ei ole nagu õiged eurooplased, küll ütlevad “neeger”, küll alavääristavad naisi ja ahistavad lapsi.

Arvan, et see on eestlaste eelis, kui me ei ole veel nii viksid ja ontlikud. Tundub, nagu oleks läänemaailm oma demokraatiaga mõistlikkuse piiri ületanud. Lapse peale karjuda, teda füüsiliselt korrale kutsuda on lubamatu, naine peab olema võrdne mehega, seega poliitikute ja füüsikute hulgas peab olema võrdselt naisi ja mehi, arvestamata seda, et reaalained ongi naistele sageli keerulisemad. Linnalegendi kohaselt sai USA viisat hõlpsamalt, kui öeldi, et minnakse seksuaalvähemuste konverentsile, sest vähemusi ei tohi ahistada.

Eesti ei ole nagu mõni teine riik. Siin on õhku, on meil ju vaid 35 inimest ruutkilomeeti kohta. Meil on metsa, meil on merd, meil on valged suveööd. Eestlastel on veel vabadust ja ürgset robustsust, mida ei pea ilmtingimata muutma. Võiksime jääda iseendaks, sest siin ei kasva ju viinamarjad ja trühvlid, me ei saa olla nagu prantslased.

Meil ei ole tungivat vajadust feminismi järele, seega me ei ole nagu USA. Meil on soid, me ei pea neid tehislikult tekitama nagu hollandlased. Äkki see ilu, mida me taga ajame ja mille nimel aina rühime, pole eestlaslik? Ilu ei peaks olema eesmärk omaette, sest ei ole mõistlik süüa Koera-Kaarli sulase Jaani kombel ilusat, kuid mitte eriti maitsvat seepi.

Viimane aeg on hakata hindama seda unikaalset, mis meis on, mitte kõike vägivaldselt eemaldada, sest äkki ei jäägi siis palju järele.

Susanna Kuusik, Pärnu ühisgümnaasium

Minu Eesti on ilus, puhas, roheline ja ainulaadne. Võib-olla on see nii vaid minu kujutlustes ja sinisilmses vaatenurgas. Võib-olla on Eesti tõesti ebameeldiva kliima, prügiste metsade ja halva valitsusega pisiriik, mille olemasolu suures maailmapildis mingitki rolli ei mängi. Mina arvan, et seda ütlevad kibestunud ja elus pettunud inimesed, kes mõtlevad vaid pessimistlikult ja näevad elu ainult tumedates toonides.

Paar kuud tagasi seisin Tartu bussijaamas ja ootasin külmetades bussi, et sõita Pärnusse. Ajasin perega juttu ega pannud eriti tähele eemalt lähenevaid sõdurivormis noormehi. Ka hetkel, kui sõdurid minust möödusid, ei mõelnud ma muust kui soojast bussist, kuhu paari minuti jooksul istuda lootsin. Veidi hiljem möödus minust veel üks rohekas vormis ajateenija. Ei pööranud ma tallegi rohkem tähelepanu kui juba eelnevalt minust möödunud noormeestele. Kuid siis nägin sõduri õlal embleemi Eesti lipust ja selle all oli kiri Estonia. Mind läbis eriliselt soe tunne, uhkus ja tänulikkus.

Tegelikult, ega see mulle uudis ole, et sõdurivormi peal on Eesti lipp. Olen ju sõdureid varem sadu kordi näinud, kuid sellel hetkel rõõmustasin, et olen eestlane. Igal sammul ju ei mõtle, et oh kui tore, meil on oma Eesti riik. Siis aga tundsin, et võib-olla peaks Eesti ja eestlaseks olemise peale rohkem mõtlema, kuigi, jah, viimasel aastal seoses Eesti juubeliga on sellele palju tähelepanu pööratud.

Väikese tüdrukuna teadsin täpselt, et elan Eesti riigis, mille pealinn on Tallinn. Kui ühel ajal selgus, et kunagi oli veel mingi Nõukogude Eesti, ei mõistnud ma seda eriti. Aastatega olen saanud targemaks ja julgen öelda, et tean üsna palju.

Ometi arvan, et päriselt ei saa ma seda aega kunagi mõista, sest selleks pidanuks kõike ise kogema. Ma ei tea, mis tunne on elada oma maal ja oma rahva seas, kuid võõra võimu ja korra all. Kuigi – ega tegelikult tahagi teada.

Praegu mõtlen, et tahan kunagi väljaspool Eestit elada, kuid mitte jäädavalt, vaid väikese aja, näiteks ülikoolis võiks õppida mujal. Mitte et Eesti ülikoolid halvad oleksid, vaid tudengipõlv tundub just õige aeg, millal võiks midagi sootuks uut ja teistsugust kogeda.

Kindlasti on maailmas kohti, kus objektiivsele vaatajale on loodus kaunim ja kliima sobivam, inimesed toredamad ja riigikord paremini toimiv. Võib-olla leian kunagi koha, mis sarnanebki eelneva kirjeldusega, kuid see on siiski elukoht, mitte kodu. Koju tahaksin kindlasti naasta, sest siin olen sündinud, siin olen kasvanud ja nagu tavatsetakse öelda – siin on mu juured.

Eks see vist ole üsna ebatavaline, et riik nagu Eesti – nii väike, sellise ajalooga, nagu tal on, sellise naabriga – on iseseisev, toimiva riigikorra ja ajale vastupidava kultuuriga. Just kultuur on mänginud Eesti ajaloos väga olulist rolli.

On imekspandav, kuidas meie kultuur on rasketel aegadel vastu pidanud. Minu meelest on üks võimsamaid tundeid laulupeol laulukaare all laulda kõigile tuntud isamaalisi laule. See on üks neist tahkudest, mis paneb mind tahtma olla eestlane.

Minu Eestimaa on minu jaoks parim koht. Igal kohal on oma head ja vead. Vahel juhtub ikka midagi halba, kuid samal ajal toimub midagi headki, mida ei panda alati tähele. Eestlased on töökad ja ühtne rahvas. Seda võib järeldada näiteks 2008. aasta kampaaniast “Teeme ära”, millest ka ise osa võtsin. Selline ettevõtmine näitab, et eestlased ei ole ükskõiksed ega omakasupüüdlikud. Seetõttu ütlen alati uhkusega, et olen eestlane.

Kristin Parts, Pärnu ühisgümnaasium

Alustan oma lapsepõlvest, mis ulatus sügavasse stagnaaega. Elasin siis ENSVs, Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. Lapsepõlv oli helge, teadsin, et on olemas viisteist liiduvabariiki ja me kõik peame üksteist hoidma ja sõbralikult elama. Viie-kuueaastasena ei osanud arvatagi, et on olnud päris Eesti Vabariik, ja ega laps oska seda taga igatsedagi.

Põnevaks muutus elu siis, kui olin suviti maal vanaema juures Toris. Seal olin koos onupoja Jüriga, kellega oleme ühevanused. Ühel päeval tekkis tal idee: hakkame riigilippe joonistama ja värvima. Mõeldud, tehtud, aasta oli siis 1978.

Otsisime pliiatsid-pintslid välja, töö toimus õues. Siis saingi teada, et Eestil on ka sinimustvalge lipp olnud – poisid ju targemad, nad teavad kõike. Kui töö A4 mõõtu paberil valmis, tuli Jüri otsusele: paneme lipud üles kuuri- ja pööninguustele. Olime ise nii uhked!

Kui vanaema toast õue tuli, pidi ta vist küll minestama. Ta ütles: “Võtke need ruttu ära, äkki keegi näeb ja läheb kaebama!” Suur oli tol ajal mu imestus: miks ja mida mu vanaema kartis?

See mõistmine tuli alles kümme aasta hiljem, kui õppisin põhikooli eelviimases klassis. Siis märkasin, et üks koolivend kandis sinimustvalget sõrmust, ta sai õpetaja käest riielda. Mitte et õpetaja oleks Eesti vastane, ka tema kartis, aasta oli siis 1988 ja juba puhusid teised tuuled. Hirm NSVLi ja KGB ees oli vist nii suur, et kõik kartsid.

Meie, lapsed ja noored, siis veel ei mõistnud seda hirmu, sest koolis olime õppinud, kui ilus, suur ja hea kodumaa meil on ja kui paha on lääs. Nüüd mõistan ammu oma vanaema, õpetajat ja kõiki teisi vahvaid, kahjuks juba enamikus manala teele läinud memmesid-taate, kes on palju kaasa aidanud, et mälestused vabast esimesest Eesti Vabariigist säiliksid.

Mu enda lapsed on sündinud ja kasvanud vabas Eestis. See on nii suur õnn. Mida vanemaks saan, seda rohkem seda tajun.

Tänapäeva noortel ja lastel on tõepoolest vedanud, et nad elavad vabas riigis. Kas nad seda mõistavad, näitab aeg. Ega lapsed ja noored oskagi sellest ehk lugu pidada. Paljud loodavad õnne leida välismaal. Jääb loota vaid, et nad pöörduvad Eestisse tagasi.

Õnneks tänapäeval õpetatakse koolis ausalt ajalugu. Teatakse, mis hind on vabadusel ja millest tuli loobuda sõjakoleduste tõttu. Lastel ei olnud siis lapsepõlve, neilt võeti see sõjaga.

Olen alati imetlenud meie vabadusvõitlejaid, sõjaveterane – kui sirge rühi ja väärika olemisega nad on! Neilt on, mida õppida. Loen sageli raamatuid, milles on kirjutatud vangilaagritest ja nendest koledustest, mida inimesed pidid üle elama. Seda ei saa iialgi mõista! Iialgi!

Kui mul on vahel elus raske, tuleb meelde Endel Leppmetsa kirjutatud raamat “Reis kurjuse maale”, mis jutustab GULAGi vangilaagrist. Kui meenutada neid õudusi, mis läbi elati, kahvatuvad minu mured nende kõrval.

Tänapäeva Eesti – ilus vaba väike maa, mis on mu kodu ja mis oma noore ea kohta on teinud läbi tohutu arengu. See on mulle tõeliselt kallis, aga sageli valitsevad meie riiki oskamatud ja ebaausad inimesed. Meie riigi kaks tunnust praegu ongi argus ja vargus. Eesti on kaunis maa, kus elada, ometi tunneme siin elades tihti, et tehakse kõik selleks, et rahvusena ja riigina mitte püsima jääda. Hea näide selle kohta on aprillirahutused, kus vandaalitsenud inimesed mõisteti kohtus õigeks.

Tore on tõdeda, et meil on palju kodanikeühendusi, kes aktiivselt riigiellu sekkuvad ja julgevad oma mõtteid välja öelda. On tähtis, et rahvas hoiaks kokku. Ilus oli olla öölaulupeol – see oli ühes rütmis hingav Eesti.

Meie juhid peaksid rahvast rohkem kuulama, mitte võõrduma rahvast. Valitsus peaks kõik tegema selle heaks, et Eesti ja eestlased püsima jääksid. Lastesse tuleks palju panustada, haridusse, tervishoidu ja riigikaitsesse. See oleks esmane.

Selle Eesti on üles ehitanud kõik tublid, töökad ja lihtsad eestlased, kes on iga päev palehigis oma leiba teeninud. Neile eestlastele kuulub mu jäägitu austus, mitte neile seal Toompea mäel, kes riiki valitseda ei suuda, kellel raha ikka veel on vähe.

Eesti on ilus ja rikas maa, meil on palju kuulsaid luuletajaid, kirjanikke, lauljaid, sportlasi, ja olümpiavõitjaid. On, mille üle uhkust tunda. Armastan seda maad. Eesti riik pole süüdi, et tal on nii saamatud valitsejad.

Jääb vaid loota, et on noori, kes valutavad oma riigi pärast südant, ja kodanikke, kes julgevad riigiellu sekkuda.

Kaidi Suviste, Pärnu täiskasvanute gümnaasium