Kui Jaana Uustamm kaasaga ehitusfirma asutas, ei osanud ta arvatagi, et pereäri veidi aja pärast kardinaalselt kurssi muudab ja müüriladumise asemel nukke rõivastama hakkab.
Eesti ainsas nukumoemajas võetakse elust snitti
10. juuni 2012, 08:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1998. aasta 1. aprillil loodud osaühingu Sinero Ehitus dokumentidega notari juurest tulles soovis jurist paarile edu ja viskas villast, et küllap naljapäeval asutatud firmast üks naljaettevõte saab.
Tegelikkuses on asi naljast kaugel, sest vaevalt aasta pärast ehitusäri käimalükkamist pakkus Sinero Ehitus juba nukuriideidki ja teeb seda tänini. Algusest peale ühes ja samas kohas – Pärnus Riia maanteel asuvas õmblustöökojas.
Kui paar–kolm esimest aastat toetasid ehitustööd rõivaäri, siis sealt edasi on kippunud vastupidi olema.
Mõtte pupedele kehakatteid õmmelda käis välja Uustamme elukaaslane. Näinud vanemale tütrele, tollal kuueaastasele Katariinale jõulukingiks valminud Barbie-rõivaid, arvas ta, et nii lahedaid asju võiks naine rohkemgi teha ja proovida müüa.
Uustamm kahtles küll esiti, kas sedasorti hilpudele ostjaid leidub. Arvas, et ei jõua üksi palju õmmelda, ja esimestel katsetustel polnud naiste ülerõivaste rätsepaks õppinud Uustamme hinnangul väga ilusat väljanägemistki.
Ühesõnaga, näis, et ajaviiteks võib ju tillukesi kleidikesi ja mantleid kokku vuristada, aga et nende müügiga elatist teenida … Siiski, prooviks valmis väike partii Barbie-suurustele nukkudele ja juhtumisi leiti ladu, mis oli huvitatud kauba mahamüümisest.
Ajapikku pusides ja vilumuse kasvades muutusid miniformaadis tualetid aina kenamaks, uitmõttest alanud äriidee täitis tühja niši mänguasjaturul ja Uustamm asutas oma nukurõivaste kaubamärgi Eleriina, mis tuleb tema kahe tütre Katariina ja Elerini nimedest.
Pigem väike kui suur
Peale Barbiede õmmeldi peagi beebinukkudelegi.
Praegu toodetakse vähesel määral ka nukule nimega Bratz ja Barbie peigmehele, kelle tarvis on püsivalt töös paar–kolm mudelit. Sest nagu päris elus lähevad lelumaailmaski meeste- ja poisterõivastest paremini loosi nais- ja tüdruknukkude omad.
Peale Uustamme teeb pisikesi esemeid alates papudest kuni Barbie bikiinideni kaks õmblejannat, kellest üks kostümeerinud nukke kümmekond ja teine 13 aastat.
Omanik räägib, et on küll vahel mõelnud äri laiendada, aga peljanud siis, et suuremaks kasvades väljuks töö kontrolli alt ja toodang poleks enam see. “Ei tahaks asja tööstusliku tootmise peale ajada,” selgitab ta. “Tahan igal õhtul rahuliku südamega magama minna ja tulla hommikul tagasi oma väikesesse ärisse. Kuid see on ikka tõsine töö, mitte et paar kleiti kokku lasta ja mängima hakata. Kogu mu vaba aeg kulub sellele.”
Suuremad Eleriina edasimüüjad on Juku mänguasjapoed, Sadama turg Tallinnas, Pärnus kaks Leopoldi kauplust ja neli Eesti suuremat Selverit.
Kuid hulgimüügi kõrval pole 13 aasta jooksul rohtunud ostjate tee nukuriiete töökottagi. Käijaid on palju ja väikeste, nukk kaenlas, kundede tarvis, kel garderoobilisa valimisele üksjagu aega kulub, on Uustammel tagatoas plastist pissipottki olemas.
Barbie ja titanukkude kehakatete müügieduga on nagu Piibelehe ja Vestmanniga: kord on üks peal, siis jälle teine.
“13 aasta jooksul oleme viis–kuus aastat müünud rohkem Barbie riideid ja beebi omi vähem ja siis jälle vastupidi. Käib nagu lainetega, et üks aasta on üks nukk popim kui teine,” pajatab Uustamm.
Praegu küsitakse kohapeal rohkem Barbiedele, aga hulgivõtjatel lähevad viimasel ajal paremini beebinukkude kehakatted. Mis tuuled tirtsude peas puhuvad, mine võta kinni.
Aastaid tagasi käis Uustamm veel kolme Eesti väikese mänguasjatootjaga Saksamaal Nürnbergis mänguasjamessil. Sealt sai Eleriina kliendiks hollandlanna, kes kodumaal Jaapani-teemalist butiiki peab. “Saadab meile kangad, meie lõikame fotode põhjal kokku lepitud mudelid välja ja teeme asjad valmis. Anname teada, kui palju need maksma lähevad, ja paneme kauba teele. See on meil toiminud juba üheksa aastat,” kirjeldab Uustamm.
Kuigi ka Skandinaavia pisipiigadele läheb Eleriina kaup Eestis hästi peale, pole pärnakal õnnestunud põhjanaabrite mänguasjaturul, ei Rootsis ega Soomes, kanda kinnitada. Ent suvisel ajal Rüütli tänava välimüügist, firma töökojast ja pealinna Sadama turult ostavad turistid heal meelel.
Uustamm teab, et beebinukkudele rõivaste tegijaid on peale Eleriina Eestis teisigi, ent Barbie-kaunitaridel pole peale Pärnu firma ühelegi kohalikule tootjale loota.
Mis nukkudel moes?
Moevoolu jälgitakse, ent trendidest enam pannakse rõhku huvitavatele kangastele. Ülima täpsusega moeröögatusi miniatuursete lõigetega ahvida ei anna ja kui ese kipub keeruliseks minema, tähendab see kõrgemat hinda. Sestap eelistatakse ultramoodsale lihtsamat sorti asju.
Ühte mudelit võib mitu aastat jutti teha, sest kui kangas vahetub teisega, mis pilku püüab, pole vaja lõiget muutagi. Kuid igal kangatüübil on oma lõige, sest materjalid venivad erinevalt.
Uustamm naerab, et küllap kõrvalseisjad peavad teda segaseks, et kämblapikkusi rõivaid õmbleb ja end – oh imet! – sellest veel ära elatada suudab.
Ega igaüks nukurõivameistriks sobigi. Minirõivarätsepal peavad olema teravad silmad, lühikesed küüned, soojad käed ja hästi painduvad sõrmed, sest muidu ei saa mikroskoopilisi detaile valmis ega eset masina all keerata.
Et nööpe ei kannata tibatillukestele pluusidele panna, kinnituvad kõik Barbie rõivad takjapaelaga, sülelapse mõõtu riided aga krõpspaela ja trukkidega.
Mudeleid, mis õmblustöökojast 13 aasta jooksul läbi käinud, ei suudeta enam kokku lüüagi. Neid on ikka kümneid, et mitte öelda sadu, sõnab Uustamm lõikeist pungil kasti poole kiigates. Osa pole enam ammu tootmises, aga kuna moevooludel on kombeks korduda, hoitakse kõik lõiked tallel: ehk läheb kunagi vaja.
Uustammel on alles üks esimesi Barbie kleite, mida mänguasjamuuseum on tahtnud ära osta, aga omanik pole raatsinud müüa.
Suurtootjate nukurõivaid Eleriina naised eeskujuks ei võta. Imestatakse hoopis, kes küll on suutnud Barbiele nii keerukad asjad kokku vuristada. Ja millise masinaga?
“Me ei suudaks neid iial järele teha, pole materjali ega peeneid masinaid ja teiste kopeerimine pole eesmärk ka. Meie asjad on suhteliselt lihtsad, aga meeldivad Eesti inimestele,” tõdeb Uustamm.
Moed küll tulevad ja lähevad, aga uhked tualetid kõigis variatsioonides alates õhtu- ja pulmakleitidest kuni pitsivahuste printsessi omadeni on väikeste klientide puhul alati kindla peale minek.
Ja kuigi tänavamood nukurõivaäri kollektsioone üks ühele ei dikteeri, ajendab ta veidi snitti võtma sellegipoolest. Kui ilma tegid alt laienevad püksisääred või üleskeeratud teksad, kandsid selliseid nukudki.
Isegi päris beebidele
Šifoonist ballitualetid, karvased kasukad ja nahkjakid sünnivad nõukogudeaegsetel õmblusmasinatel. Uute vastu ei saa masinaparki vahetada, sest nood ei peaks äärmusest äärmuseni materjalidele vastu ega suudaks kriipspeeni õmblusi teha.
“Siis peaks meil mehaanik, kruvikeeraja käes, masinate kõrval seisma,” naerab Uustamm. “Nii me ühe jalaga Vene ajas olemegi.”
Nukkude keskelt on beebipupedele õmmeldut isegi väikese sünnikaaluga vastsündinutele selga läinud. Eriti siis, kui Pärnu haigla siinsamas, töökoja naabruses Sillutise tänavas asus. Päriselt imikute rõivaid tegema hakata pole siiski mõttes olnud.
Nii nagu siresäärelised Barbie ja Bratz kannavad moodsaid ihukatteid, ei riieta tänapäeva tüdrukud noorte emade eeskujul oma mängubeebisid siputuspükstesse. Kümme aastat tagasi sipukaid vanamoodsaks ei peetud ja siis õmbles neid ka Eleriina.
Tänapäeva tita garderoobi kuuluvad kleidid, sukkpüksid, kampsunid, pluusid, papud, teksaspüksid ja isegi rannarõivad.
Aastaajad mõjutavad nukuriiete müüki, aga mitte läbimüüki, vaid nõudlust teatud sorti asjade järele nagu muus rõivatööstuseski.
Soomlased seevastu tahavad aasta läbi kõike. Kui jõulude eel Eestisse ei tulda, võetakse juba suvel Pärnus puhates Barbiele kasukas ära. Pole siis ime, kui otsemüügis lähevad firmal juulis kõige edukamalt talvemantlid ja kasukad.
Nukurõivaäri töisem aeg saab hoo sisse septembris, kui lapsed õues möllamise tubaste mängude vastu vahetavad, ja lõpeb jaanipäevaks.
Müüginumbritelt on parim kuu jaanuar, kui Eleriina nobenäppudel on palju rabamist, et Selverid ja Jukud pühadejärgsest kaubamõõnast üle saaks.