Kaupo Meiel: Täielik kino siin Pärnus

Kaupo Meiel
, arvamustoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Pärast seda, kui Pärnu eelmise linnavalitsuse ajal kirevast üritustesuvest küll räägiti, aga seda tegelikkuses pigem ei olnud, on kas tänu praegustele linnaisadele või hoopis nende kiuste päevad suvepealinnas järjest sisukamad.

Mil moel võis Mart Viisitamme juhitava linnvõimu tegevus suviseid ettevõtmisi pärssida ja Toomas Kivimägi oma neid soodustada, pole kerge öelda, aga faktiks jääb, et nüüd toob iga suvi mõne uue ja huvitava atraktsiooni või (keha)kultuurilise ajaveetmispaiga ja sündmuse juurde.

Peale selle, et varjusurmast on ärganud “Watergate” ja Pärnusse naasis eelmise nädala lõpul “Grillfest”, rikastus linn selliste uute ettevõtmiste nagu “Augustiunetuse” ja monoteatrite festivali “Monomaffia” võrra.

Kindlasti on kõigil neil kasvu- ja arenguruumi, kuid kui tänavust kultuurikalendrit vaadata, ei maksa vähemalt karta, et need ära jäävad. Ja kui juba toimuvad, on traditsioonid sündinud ja kanda kinnitanud.

Jättes kõrvale ühe korra ettevõtmised-festivalid, mis mõne päeva vältel melu pakuvad, on tänuväärt, et Pärnu on üles leidnud läbi suve kestvad uudisatraktsioonid.

Läinud aastal seadis end jõe ääres sisse Pärnu Wakepark, mis “Aasta tegu 2011” konkursil suisa tublile teisele kohale platseerus, kuid allajäämine suurele ja uhkele Vallikäärule pole häbiasi.

Läinud nädal tõi suvepealinna veel ühe kultuurilist meelelahutust pakkuva paiga, mille üle tasub rõõmu tunda. Väikse viivitusega küll, kuid rannakino alustas vabas õhus Sunseti lähedal tegevust ja filmiprogramm vältab kogu sooja aja.

Sellest, et Pärnu võiks ühe kino juurde saada, on räägitud palju. Mai kino ei asu kahjuks suurele osale pärnakaile mugavas asukohas ja kesklinna kobarkino loomine võib võtta veel kaua aega, kui mõte muidugi vaid mõtteks ei jäägi. Seega täidab suvine filminäitamispaik suure tühiku.

Rannakino tegutseb värskes õhus ja filmihääled ei sega ümberkaudseid puhkajaid sugugi, sest heli tuleb läbi kõrvaklappide. Seansid algavad küll üsna hilja, kuid et tuled kustutab loodus, pole teist valikut.

Rannakinosse võiks suhtuda kui ühte tavalisse kommertsettevõtmisse, millega eelkõige soovitakse turistide eurod oma taskusse meelitada, aga päris nii see siiski ei ole. Sellest annab tunnistust vägagi maitsekas programm.

Pedro Almodovari “Vicky Cristina Barcelona”, Tom Hooperi “Kuninga kõne”, Robert Rodrigueze “Machete” ja Mickey Rourke’i võimsa osatäitmisega “Maadleja”, kui nimetada vaid mõnda rannakinos linastuvat filmi, on väärt taiesed ja omas laadis täielikud filmikunsti tipud, mis Rannapargi lähedal suurelt ekraanilt vaadatuna hoopis enam mõjule pääsevad kui kinnises kinosaalis või kodus teleka ees.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles