/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Esmaspäeval astus ametisse Serbia president Tomislav Nikolic, kelle valimist 6. ja 20. mail saatis Euroopa Liidu inforuumis huvitav vaikus. Osalt oli see seletatav samaaegsete Prantsusmaa presidendi- ja Kreeka parlamendivalimistega, aga otse välja öeldes oli tegu sellega, et EL kaotas: tema väljavalitu Boris Tadic ei osutunud valituks.
See oli ränk kaotus, sest tegelikult üritas Tadic teha eriti kuuma Putinit elik ta juba oli valitud kahel korral presidendiks (2004–2008 ja 2008–2012). Siis astus ametist poolteiseks kuuks tagasi, presidendi kohusetäitjaks sai parlamendi esimees ja Tadic kandideeris kolmandaks ametiajaks. Paralleelid Venemaaga olid ilmsed, kuid neid ei tõmmatud, sest tegu oli oma mehega.
NATOga sõdinud tuumikriik
Serbia on omaaegse puna-Jugoslaavia tuumikriik, mida aastani 2000 juhtis Slobodan Milosevic, kes ei kõhelnud sõdimast NATOga julgesti Venemaa abi küsides ja kasutades.
Sel aastasajal on Venemaa palju tugevam ja mõjutab otseselt Serbia ja mõne tema naabri liitumist ELi ja NATOga. Selle antiprotsessi lipukandja ongi Serbia. Maakaarti silmitsedes pole raske mõista, et ELi ja NATO laienemine läks Balkanist mööda ja tekkis mitte-ELi ja mitte-NATO tsoon, mida Moskva siiani kasutab platsdarmina oma tingimuste esitamiseks mõlemale ühendusele.
Sestap oli küllalt tunnuslik, et ametlikult ELi pürgiva Serbia vastne president tegi oma esimese visiidi Moskvasse. Formaalselt Ühtse Venemaa konverentsile, tegelikult kohtuma Vladimir Putiniga. Seejärel jõudis ta kuulutada, et 1995. aastal Srebrenicas toimunud 8000 moslemi tapmine serblaste poolt polnud genotsiid ja et (Horvaatiale kuuluv) Vukovari linn on Serbia oma.
Pole siis ime, et esmaspäeval, 11. juunil toimunud Nikolici ametisseastumise tseremoonial oli kunagise Jugoslaavia riikidest kohal vaid Montenegro president. Aga ka ELi laienemiskomissar Stefan Füle.
Srebrenica genotsiidiga on lugu nii, et 31. märtsil 2011 võttis Serbia parlament vastu neid tapatalguid hukka mõistva, kuid sõna ”genotsiid“ vältiva resolutsiooni, palus vastaspoolelt andestust, ent andis dokumendis selgesti märku, et tegu sai võimalikuks NATO rahuvalvajate arusaamatu lahkumise tõttu. Nagu teada, kuulutas Holland, mille väeüksus seal oli, et ei näe endal mingit süüd.
Arusaadavalt arvestati resolutsiooni vastuvõtmisega seda, et just Haagis peetakse kohut Serbia sõjaroimarite üle. Teil on pretensioone, meil ka!
Euroopa peavalu – Serbia
EL panustas Tadicile. Seda polnud raske Eestiski märgata, sest tegu on ühega kahest koloriitsest kujust. Teine on Türkmenistani president Gurbangulõ Berdõmuhammedov, kellega president Toomas Hendrik Ilves ikka kokku sai – kas ÜROs või mujal –, ja Tadic käis visiidil Eestis.
Kui nüüd mõtiskleda selle üle, mida Eesti kui nii-öelda tunnustatud koolitaja Serbia liidritele võis anda, läheb mõte paratamatult Kosovole, kus ju samuti oma vähemus – serblased (peamiselt Kosovo põhjaosas), kes tänu NATO jõudude kohalolekule elavad demonstratiivselt võõra riigi ehk suure Serbia seaduste järgi. Serbia pole siiani leppinud Kosovo iseseisvumisega ja pälvib selles Venemaa kui separatistlike Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Transnistria moodustiste isa täieliku toetuse.
Nii veetis Tadic presidendina oma jõulud alati Kosovo territooriumil ja lubas saavutada vähemalt Kosovo muutmise föderatsiooniks. Äsjastel valimistel toodi Kosovo põhjaossa 750 NATO sõdurit (peamiselt sakslased), avati 90 valimispunkti, et 106 000 serblasest valijat saaksid hääletada loodetult Tadici poolt.
Paraku hääletas suur osa neist Nikolici poolt ja nii ei saanudki Serbia presidendiks Tadic, kes lubas olla ”Moskva parim sõber ELis“.
Presidendiks sai Nikolic, kes lubas olla nii ELi kui Venemaa sõber, välistamata aktiivset kaasalöömist Putini Euraasia Liidus (Venemaa, Valgevene, Kasahstan).
Veel Tadici päevil mängis Serbia suurt osa Venemaa lõunapoolsema Euroopa gaasitoru paikasaamises, seda Kesk-Aasia riikide varudele tugineva Nabucco arvel. Nüüd aga saab Tadicist tõenäoliselt peaminister ja Serbiast korralik peavalu ELile ja NATO-le. Räägitagu sellest või ei.