Kirjad

Valitsus ajab vihale

Meie valitsus ja tema teod ajavad mind lausa vihale. Nüüd minnakse juba laste kallale. Minu laps läheb sügisel teise klassi. Nägin lõppenud kooliaastal, kuidas õpetajad venitasid viimast veerandit lõpuni. Lapsed olid soojade ilmadega koolist tüdinenud.

Mida teevad lapsed, eriti maal, talvel külmade ilmadega nii pika koolivaheajaga? Suvi on selleks, et puhata.

Kõike ahvitakse välismaalt, aga miks ei ole meie palgad, lasteraha, sotsiaaltoetused ja pensionid välismaa järgi?

Laste heaolu peaks ikka korda minema. Viiendat õppeveerandit ei tohi kehtestada. Seda riiki ei saa enam nimetada iseseisvaks Eestiks. Oleme põhja läinud riik. Need, kellel on vähegi võimalust, lähevad siit minema, kuna valitsuse eesotsas istuvad suuremalt jaolt Eesti NSV ajast pärinevad tegelinskid.

Seni, kuni kõiki neid tegelasi pole välja vahetatud, ei muutu siin riigis küll midagi paremaks. See on minu isiklik arvamus niinimetatud Eesti Vabariigist, mis ei ole väärt isegi suurte tähtedega kirjutamist.

Ülle, seitsmeaastast last kasvatav üksikema

Trimester oleks parem

Viie õppeveerandi kehtestamist ma ei poolda, pigem eelistan trimestrite süsteemi. See tähendaks hindamist kolmel perioodil ja vaheaegu viiel korral. Hindamine toimuks sujuvalt õppeaasta jooksul. Trimestri arvestusliku hinde saamise järel kulgeks õppetöö edasi.

Vaheajad oleksid enam-vähem võrdsete ajavahemike järel. Kui õppeaastas on 35 nädalat, siis näiteks iga seitsme nädala järel. Sellisel juhul kaoksid ajalehes väljendatud tagumikutunnid, kuigi matemaatikaõpetajana ise selliseid tunde rakendanud pole, ikka on midagi arendavat teha.

Võimalik, et õpilased tõlgendavad veerandi lõpupäevadel toimuvat mõttetuks, sest nad on kahjuks enamasti kohanenud hinnetele õppimisega. Arendavat tegevust on palju. Kuna ainekavad on väga tihedad ja hinnatakse/mõõdetakse valdavalt faktiteadmisi (tasemetööd, eksamid), on õpetajad sundolukorras: toimub drillimine.

Olen nõus Rene Leineriga, et eelkõige tuleb suunata energia põhikooli. Põhikool ootab suuri sisulisi muutusi. Õpetajal on selles suhtes lühikesed käed. Kosmeetika aine-/õppekavades ei anna sisulist efekti. Selleteemaline arutelu oleks aga juba väga mahukas, alustades väärtushinnangutest ühiskonnas, alusharidusest, perepoliitikast.

Karin Mitt, Tõstamaa keskkooli matemaatikaõpetaja