Ei ole suuremas eksituses inimest kui see, kes arvab, et mida rohkem avaldatakse raamatuid, seda parem. Pidagem silmas seda, et ainult hea raamat on hea. On olemas halbu raamatuidki.
Andres Siplane: Halbade raamatute aeg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne valimisi saab hoo sisse teatud liiki halbade raamatute avaldamine. Need on nimelt sellised kõvade ja läikivate kaantega soliidse väljanägemisega raamatud, mille vahel ei ole midagi uut. Kaante vahele on pandud mõne poliitiku varem Vooremaas ja Järva Teatajas ilmunud arvamusartiklid. Ning kaane peal on selle poliitiku pilt. Üldjuhul selline mõtisklev pilt. Poliitikute arvamuslood, mis on kirjutatud eelkõige selleks, et pildil olla, ei ole esmaselt ilmudeski menukid. Saati siis teiseselt ilmudes.
Kui poliitikul pole ilmunud küllalt artikleid, et elementaarsed 200 lehekülge ära täita, kasutatakse pildimaterjale. See on umbes nagu perekonnaalbum: siin mina paavsti ukse taga, siin mina ja Rootsi kunn, siin mina pere keskel, siin mina ja tundmatu ÜRO ametnik, siin mina koos Tõnis Mäega.
Teine võimalus raamatule mahu tekitamiseks on lasta mõnel ajakirjanikul endaga teha mitmekümne lehekülje pikkune intervjuu.
Eraldi küsimus on selliste raamatute tiraaþ. Kui trükkida neid koguses, millises inimesed neid raamatupoodidest ostaksid, ei tohikski neid trükkida. Kuna aga neid jagatakse tasuta ja raamatu eesmärk on võimalikult paljudele valijatele esitleda poliitikut võimeka intellektuaalina, siis ilmselt kujuneb tiraaþ valijaskonna arvu, rahalisi vahendeid ja laialijagamise võimekust silmas pidades. Vilunud poliitikule ei ole kümnetuhandese tiraaþi laialijagamine mingi küsimus.
Mulle meenub vaid üks raamat, mis on välja antud valimiskampaania raamatuna ning mis on igati hea: omaaegsed mõõdukad avaldasid Anthony Giddensi “Kolmanda tee”. Tänud ja kummardused neile selle eest veel tagantjärele. Kui mõõdukad poleks seda teinud, ei oleks meil tänase päevani ühte Giddensi raamatut eesti keeles.
Kui hästi tahta, jõuaks ju ka selle aasta eurovalimiste kampaaniates raamatute avaldamisele mõeldud raha kulutada mõõdukate eeskujul asjalike raamatute avaldamise peale. Minugipoolest võib nende raamatute kaantel isegi olla eurokandidaatide pilte. Hunt söönud ja lambadki rõõmsad.