/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Pühapäevaste kordusvalimistega ostis Kreeka juurde aega, et ennast tõestada ja euroalale truuks jääda. Paremtsentristlik Uus Demokraatia võitis veenvalt kärbetevastast Syrizat ja sai 300kohalises parlamendis kokku 130 kohta. Enamuseks vajavad nad vasaktsentristliku Pasoki toetust ja kuna mõlemad erakonnad on kärbetemeelsed, pannakse leivad ilmselt ühte kappi. Siiski tuleb siinkohal meenutada, et tegemist on vanade olijatega, kelle võimu all Kreeka plindrisse lendaski.
Äsjased võitjad on lubanud varasemaid rahanduskokkuleppeid austada, kuid on palunud tingimusi leevendada. Rahvusvaheline valuutafond oli esimene, mis teatas, et on valmis Ateenaga tingimuste üle läbi rääkima.
Arvatavasti sai suur osa Kreeka valijatest aru, et euroalas on olla hirmus, aga väljaspool seda veel koledam.
Pärast reformide pooldajate võitu paranes euro tervis maailma rahaturgudel, kuid tubli annus skepsist paistab kommentaaridest selgesti silma.
Pessimismiks on kõvasti põhjust. Kriis Kreekas lõõmab juba viiendat aastat. Olukorda ei saadud kontrolli alla, kui Kreeka oli ainus (suur)hädaline. Nüüd on lisandunud Hispaania ja Itaalia. Vähe on ajakirjanduses kuulda, kuidas on oma probleeme lahendanud Iirimaa ja Portugal.
Saksamaa ei saa lõputult olla Euroopa Liidu rahakott. ELi väikeriikidest liikmed ei suuda kuigivõrd panustada päästeprogrammidesse, seadmata ennast ohtu. Rahaliidu rikkad aga ei taha samuti enam raha anda, sest ”õieti põlegi teist …”.
Ükskõik, kuhu Euroopas ei vaataks, stabiilsuse asemel jõllitab vastu süvenev ebakindlus.