Kollektsioonitalus on tunne nagu botaanikaaias

Foto: Ants Liigus

Halinga vallas kiviviske kaugusel Tallinna–Pärnu maanteest suure kuuseheki varjus laiub Lepiku-Mardi talus Lääne-Eesti liigirikkaim kollektsiooniaed.

Tosina aasta eest korterist ämma majja perega kolinud Viivi Lepiku hoole ja armastusega rajatud istutusaladel kasvab püsililli üle 1500 sordi-liigi, peale selle sadade nimetuste kaupa muid taimi.

Lepikust on mõne aastaga saanud “tõeline taimehull”, nagu ta end kutsub. Pärnu haigla erakorralise meditsiini osakonnas 26 aastat õena töötanud naine võtab oma hobi – taimede kogumist – nii tõsiselt, et lõpetas huvialaga tegelemiseks põhitöö kõrvalt Räpina aianduskoolis maastikuehituse eriala.

Ahhetama panev taimeväli pole Lepiku-Mardi talu kolmehektarisel maalapil alati laiunud. Kui naine korterist tallu asus, kulus esimestel aastatel jaks rääma jäänud õue ja karjaaia koristamisele.

“Võtsime lobudikke maha, vedasime sõnnikut laiali, täitsime kividega auke. Aia osa kapsa- ja karjamaa kõrval oli praegusega võrreldes palju väiksem,” meenutab Lepik.

Hobi saatis kooli

Kuigi köögivilja kõrval torgati algul mulda suvelilli, läks see ajapikku kulukaks ja Lepik hakkas neid püsitaimedega asendama.

“Eks ta siis tasapisi minema hakkas,” jutustab aednik. ”Üritasin ise püsililli kasvatada, naabrinaine tõi, ema käest sain üht-teist. Asi hakkas nii meeldima, et 2003–2004 otsustasin, et nüüd lähen aiandust õppima.”

Naine tegi enne aianduskooli astumist juhiloagi ära, et ei peaks mitme bussiga kaugele maanurka käima.

Lepik valis oma lõputöö tandriks kodukrundil välja 1,2hektarise maalapi. Nüüd, viis aastat hiljem on sellest projektist ehk päevaliiliate ja sinavate taimedega kaetud istutusalast säilinud vaid piirjooned. “Olen saanud taimede suhtes palju targemaks ja palju põnevat on vahepeal juurde tulnud,” selgitab ta.

Ehkki taimede kollektsioneerimine on praegu hobi, loodab naine meedikutööga tulevikus lõpparve teha ja täielikult aiale pühenduda.

Seemneid ja istikuid on Lepik ostnud Eesti kasvatajatelt, saanud palju põnevat näiteks Tartu ülikooli botaanikaaialt, ja osa tema kollektsioonist on tulnud välisriikidest.

Posti teel on jõudnud Halinga valda seemned-taimed Saksa- ja Inglismaalt ning Hollandist. Talvine aeg, kui aiatoimetusi teha ei saa, on ju mõnus kuvarivalgel internetis hooajaks uut otsida.

Lepiku-Mardi värvi- ja õiteküllaste istutusalade ja peenarde vahel jalutades jagab perenaine lahkelt paremale-vasemale selgitusi ühe ja teise kohta. Lemmikuid on tal palju. Südamelähedasemad on hostad ja priimulad, mida on kõige rohkem, aga ka kiviktaimla kääbustaimed ja taimed, mis venivad kaks–kolm meetrit kõrgeks.

Taime- ja aiahoolikud

Tõsiasi on, et taimedel on kombeks kasvada ja paljuneda, kuid kollektsionäärist kärnerile pole see eesmärk omaette. Nii on Lepiku-Mardi talust kujunenud põnevate taimede hankimiskoht teistele aiahoolikutele.

Lepik naerab, et kuna naabrid, sugulased ja tuttavad ei jõudnud temalt enam kärutäite viisi istikuid vastu võtta ja botaanikakogu täiendamine haukab rahakotist palju, on igati tervitatav, kui harrastus veidi tagasi toob.

Lepiku-Mardi talu väisab hooajal nii palju aiandushuvilisi, et külaskäiguks tuleb talu kodulehe vahendusel aeg broneerida.

Oma kogu ja haiglatöö kõrval jõuab Lepik teha tellitud aiaprojekte. Muuseas, tema esimese tellimustööna sündinud aiaga läks nii hästi, et selle tulemusel sündinud kaunis aed pääses presidendi kodukaunistajate vastuvõtule.

Vabu tunde võiks mullas siblimiseks alati rohkem olla, ent aedniku jutu järgi ei võta tuhandete püsikute eest hoolitsemine nii palju energiat ega pane sedavõrd rakkesse, et muuks mahti ei jätkuks.

Suviti külastab Lepik hea meelega teiste aedu, regulaarvisiitidest puukoolidesse, kasvatustesse, Tartusse botaanikaaeda kõnelemata. Lillehulludel, kelle hulka Lepik ennastki loeb, on sotsiaalvõrgustikus Facebook oma kogunemiskoht nime all Aiahoolikud.

Kui hilissügisel aed põhjalikult korda saab – pealsed ära ja maa rohitud –, siis midagi hullu ei juhtu. Tuleb vaid korra nädalas tunnike võtta ja peenrad kõplaga läbi jalutada. Kuna taimed kasvavad tihedalt, siis umbrohtu nende vahele väga ei teki.

Pere toeta naine harrastusele pühendumist ette ei kujuta. Majapidamise korrashoidmisel on abiks nii abikaasa, täisealised poeg ja tütar kui minia.

“Taimede kogumine on selline raske haigus, mis ainult süveneb, ja tundub, et päris terveks ma sellest vist ei saagi,” naerab rohenäpp ise.

Kogu täieneb jooksvalt

Kui palju lilli, puid ja põõsaid täpselt Lepiku-Mardit oma koduks peab, ei oska kollektsionäär hoobilt pakkuda.

Inventuur ootab tegemist, kuid jooksvalt muutub seis palju, kui miskit välja ja teisi jälle mulda saab.

Talv teeb istutusaladel oma puhastuse, muul ajal “aitavad” mügrid kogu hõrendada. Vesirotid on aia suurim nuhtlus ja ega varesedki rõõmu too. Kraaksujad teevad palju pahandust: kaksavad noortel liiliatel õied maha ja “paigutavad” silte ümber. “Oma lollusest olen varestega suhelnud ja juttu ajanud. Tulevad mu juurde, vaatavad, mis ma teen, ja sikutavad maa seest silte välja. Pärast nuputa, kes on kes,” räägib Lepik.

Siltide tõttu meenutabki tema õu botaanikaaeda, kus iga pisimagi lible kõrval on ladina- ja eestikeelne kiri taime nimetusega. Kui liigid mõistatab omanik nendetagi ära, siis kõiki sorte ei suudaks meeles pidada.

Muide, oma hoolealuseid kutsub Lepik just nimelt “kes”, mitte “mis”.

Uuematel, kahe nädala eest rajatud istutusaladel kohtab palju Inglismaalt tellitud taimi. Teiste seas mitut sorti priimulaid, kolmiklilli, iiriseid, rododendroneid, hostasid, lupiine, kuldkingi.

Botaanikakogu toiduks kasutab Lepik ainult tavalist lehma- ja hobusesõnnikut. Pole vist palju naisi, kes rõõmustaks jõulukingiks saadud sõnnikukoorma üle, aga Lepik on üks neist vähestest. Peale sõnniku on pere pidanud teda tähtpäevadel meeles sõnnikuhargi ja labidaga.

Eskiisi istutuslahmakad ei vaja, sest kollektsionäär ei korja siia taimi kümne-, vaid ühekaupa. Alles siis, kui ainueksemplar paljuneb ja vajab ümberistutamist, tuleb kõne alla peenarde kujundamine. “Mina kollektsioneerin lilli ega aja taga raamatu järgi jutti seatud aiakujundust,” sõnab Lepik. “Las ta ise looduslikult kujuneb, sest ega maale tahagi rangelt sätitud aeda.”

Ilmet hakkab võtma talu maanteepoolsele küljele istutatud park, kus sirutab end üle 100 taksoni noori puid. Siin õitseb teiste seas esimest aastat Mandžuuria pähklipuu, mille viljumist pererahvas huviga ootab.

Lepik nõustub, et aia, eriti veel kollektsiooniaiaga on nagu Tallinna linnaga, et valmis ei saa see eal. Naeruse ohkega tunnistab ta, et kolm korda aastas tekib käegalöömise tunne, aga kui järjekordsed ekskursandid ringkäigul ahhetavad, on tahtmist ja energiat edasiminekuks ülearugi.

Lepiku-Mardi talu püsikute kollektsiooniaed

* Siin kasvab püsililli üle 1500 sordi-liigi, peale selle ligemale 60 nimetust kõrrelisi, üle 700 nimetuse sibullilli, 30 nimetust sõnajalgu.

* Suurt huvi pakuvad perenaisele kolmiklilled, priimulad, mida on siin üle 80 liigi-sordi, hostad (üle 100 nimetuse), päevaliiliad (üle 100 sordi), liiliad, kurerehad, emajuured, tulivõhad, siilikübarad, Siberi võhumõõgad ja Jaapani iirised, Alpi taimed (päikselises, kuivas kohas kasvavad madalad taimed) ja metsataimed (varjus kasvavad taimed).

* Talul on noor park kaskede, vahtrate, rodode, tammede, okaspuudega, kus okaspuid leidub üle 200 nimetuse, lehtpuid-põõsaid üle 250 liigi-sordi.

Andmed: www.kollektsioonaed.pri.ee