Non Grata näitas end Pariisis

Non Grata on kujunenud rahvusvaheliseks kunstirühmituseks, millel on liikmeid igalt kontinendilt.

FOTO: Diverse Universe

Kaheksandat aastat toimuv tegevuskunstifestival “Diverse Universe” on algusaastatest peale omanud rändavat loomust. Mai lõpul peatus festival Pariisis, et liituda Prantsusmaa mitme kunstiüritusega.

Non Grata korraldatava festivali eesmärk on tuua kohalikule areenile rahvusvahelist tegevuskunsti, et luua võimalikult mitmekülgne pilt sellest kunstiliigist. “Diverse Universe’i” teine suund on sulanduda ise rahvusvahelisse kunstiellu, tuuritades välismaistel tegevuskunstiüritustel.

Tänavune “Diverse Universe” sai alguse aprilli keskel Tallinnas ja ettevõtmisele pannakse punkt juuli alguses Londonis. Prantsusmaal külastati kunstisündmusi “Bellastock”, “Dimanche Rouge” ja “Désordre Urbain”.

Kaduv kunst

Peamiselt arhitektuurile pühendunud festivali “Bellastock” eesmärk oli luua efemeerne linn ehk kaduv ruum. Sündmuspaik asus linnasüdamest eemal tühjal väljal, kuhu ajutiselt oli püsti pandud elukeskkond.

Non Grata kontseptuaalset rolli sellel üritusel võis vaadelda kui kaduva linna kultuurilist peegeldust. Performance iseenesest ongi kaduv: teos sünnib ja sureb vaataja silme all ning seda ei ole võimalik autentselt säilitada.

Füüsiline kaduvus näibki olevat üks põhiprintsiipe, mille alusel Non Grata toimib. Nomaadiline eluviis vastandub kuuluvustahtele ja püsivusele. Ühe kunstimaailma kodanikuks olemise asemel saab viibida kõikjal, kuulumata otseselt kusagile.

Festivali “Désordre Urbain” veab Marseille’st pärit tegevuskunstirühmitus Ornic’art. Nende huviobjekt on samuti elukeskkond, aga seda pisut avaramas tähenduses. Linn pole neile ainult elupaik, vaid lava, kus tegevuskunst peaks tekkima. Linn on koht, kus omavahel segunevad elu ja kunst, reaalsus ja fiktsioon.

Keskkond ei jää pelgalt neutraalseks taustsüsteemiks nagu valge sein kunstigaleriis, vaid on hoopis sekkuv element. Linnaruum annab võimaluse luua interaktiivseid, publiku ja ümbrusega kõige otsesemalt suhestuvaid aktsioone, kaotada kontrolli planeerituse üle, anda voli improvisatsioonile ja juhusele.

Tänava-performance’i eripära on publiku muutuvus ja liikuvus. Vaikiv pealtvaataja asendub suhtleva, aktsiooni jälitava või sulanduva osalejaga. Traditsioonilisele teatrile omane edastaja-adressaadi suhe kunstniku ja vaataja vahel on avatud ruumi ja liikumise pärast võimatu.

Non Grata üks tänava-performance’id kujutas endast ühe rühmitusse kuuluva kunstniku trajektooril liikumist. Tütarlaps kandis kaasas viita, kuhu oli märgitud „performance“, suunates seda juhuslike kodanike igapäevastele tegevustele. Taidekunsti objektiks muutus näiteks telefonikabiinis kõnelev immigrant või valgusfoori taga rohelist tuld ootav jalgrattur.

Rühmituse ülejäänud liikmed olid kehastunud nüüdiskunsti mittemõistvateks vaatajateks, kritiseerides spontaanselt tekkinud teoseid. Selline rollijaotus tekitas küsimusi, nagu „Kes on kunstnik?“ või „Kes otsustab selle üle, mis on kunst?“.

Kunstiteose kommunikatiivsus

Suur osa kunstist tahab väljendada kindlat ideoloogiat ja suur osa publikust otsib kunstniku ideoloogilist kuuluvust. Non Grata puhul tekivad sageli raskused selles suhtes, kuidas tõlgendada teost, mismoodi määratleda kunstniku sõnumit või millise “ismi” alla nende tegevust paigutada.

Atribuutide mitmekesisus ja vastandlikkus, eri tegevuste korrapäratu kooseksisteerimine, osalejate erinev kultuuriline taust ja päritolu ei anna ühtegi vihjet selle kohta, millega on tegu.

Maailmakaardi, gloobuse, relvade ja hiigelsuure ristiga opereeriv Jeesus Kristus, tuld purskavad asiaadid, hiigelajuga staatilises poosis naine ja müramuusikud ühes kaootilises narratiivis ei soosi just ühest tõlgendusviisi. Eklektilisus annab alust arvata, et toimub ideoloogiate ja kultuuride kokkupõrge.

Non Grata ideoloogia võikski olla vastandumine kuuluvusele, traditsioonidele ja reeglitele. Ideoloogia puudumine võimaldab kunstiteose sees luua jooksvalt oma reeglid ja väljundid maksimaalsele loomevabadusele ja „puhtale kunstile“.

„Puhas kunst“ on nagu puhas paber, tühi ekraan, millele vaataja võib projitseerida enda kogemused ja maailmavaated. Keskaegne kristlik maailmapilt kuulutas ühe tõe olemasolu. Tänapäeva maailm soosib pluralistlikku suhtumist ja mõttevabadust. Non Grata ei survesta vaatajat ajupesuga ega ürita ühtegi ideoloogiat vastuvõtlikuks vormida. Vaatajal on vabadus valida omale vastuvõetav infohulk ja teose tähenduse üle ise otsustada.

Sõda ja rahu

Kõikide ideoloogiate eesmärk on alati sama: tagada rahu ja maksimaalne heaolu maksimumarvule inimestele. Võitlus oma ideede nimel ja teiste ideede vastu aga toodab vastupidist oma põhiprintsiibile. Ideoloogia on seega enesetapp, vabatahtlik võitlus enese põhimõtete vastu.

“Désordre Urbain’i” raames aset leidnud spiooni-performance Père-Lachaise’i surnuaia lähedal bulvaril (Boulevard de Charonne) pani paralleele tõmbama külma sõja ja selle mõttelise jätkuvusega. Surnuaia lähedus omakorda lisas huvitava sünkronismina juhusliku ruumilise kattuvuse.

Non Grata on kujunenud rahvusvaheliseks kunstirühmituseks, millel liikmeid igalt kontinendilt. Eestlased, ameeriklased, lõunakorealased, inglane ja soomlane etendasid Obama ja teiste poliitikute maskides ning relvastatult tüüpilisi stseene külma sõja aegsetest spioonifilmidest: tänavatel luuravad karakterid, inimröövid ja verine lõpp, kus puudub võitja.

Tagasi üles