/nginx/o/2011/08/04/696766t1h53ee.jpg)
Kodumaiseid väljaandeid ja välismeediat šokeerinud president Toomas Hendrik Ilvese Twitteri kontol aset leidnud terav vasturünnak Paul Krugmani New York Timesi kodulehel ilmunud säutsule Eesti ülistamise kohta võtab kokku selle, mille pärast on uhke ja hää olla eestlane.
Tunnustusvajadus
Olgu palgad ja sotsiaaltoetused kui madalad tahes, välisrünnakute ja mainerikkumiste vastu ollakse enda riiki kaitsma valmis alati. Eestlase toidulaual domineerib endiselt teine eestlane, kuid kui asi puudutab lõuna- või idanaabreid, meie majandust, kultuuri, sõna- ja mõttevabadust, meeldib meile üle kõige end kiita.
Ühe õppeaasta üliõpilasena Suurbritannias veetnuna võin öelda, et see, mis eestlasi inglastest ja teistest kohalikest rahvustest eristab, on eneseuhkus ja lakkamatu vajadus suurte ja endast võimsamate sõprade tunnustuse järele. See on väikese rahva kompleks, aga üks üsna õnnelik kompleks.
Uhkus on see, mis kannustab eestlasi leiutama aina uusi tehnilisi vidinaid, internetirakendusi, programme, tegema maailmatasemel teadust ja püksirihma pingutama, et jumala eest suurte riikide rahalisele panusele NATO või mõne muu organisatsiooni toetamisel mitte alla jääda.
Vastupidi brittidele on vähemalt pooles Eesti kodudest plastaknad ja torustik ei ähvarda igal teisel nädalal plahvatada. Inglased ajavad endiselt enda asju tiguposti teel, suures osas majapidamistes uhkeldab reguleeritava temperatuuriga segisti asemel kaks kraani: jääkülma ja tulikuuma veega. Samuti paistavad britid silma oma äärmiselt kasinate teadmistega geograafiast.
Rahvuslik uhkus
Nagu Marju Lauristin kord maininud, on eestlased endale loonud müüdi väikesest, kuid tublist riigist, mis suure paha Nõukogude Liidu kütkeist pääsenuna on läbi teinud suurema arenguhüppe kui kõik teised.
Meile meeldib lugeda edetabeleid, mis räägivad Eesti laste kõrgest intelligentsist ja avarast silmaringist, majanduskasvust, liberaalsusindeksist, korruptsiooni vähesusest, naispoliitikute ilust. Oleme uhked, kui meid mõnes välismaises sarjas mainitakse või hea näitena majandusajakirjanduses kasutatakse.
Eestlaste võistlusiha ning rahvusliku uhkuse võtab hästi kokku hiljuti taas võitja leidnud “Eurovisiooni” lauluvõistlus. “Eurovisioon” on eestlaste rahvussport, kaotuse korral otsitakse vigu lauljate, taustatantsijate, heliloojate, moekunstnike ja lõpetuseks rahva enda hulgast: olid ju Eesti elanikud need, kes vale laulu võistlusele saatsid. Ometi taandub kõik hiljem alati sellele, et süüdi on naaberriigid, kes Maarjamaa hõbekõri(de) poolt ei hääleta; riigid, mis süütul lauluvõistlusel mängivad poliitilisi mänge; riigid, mille muusikamaitse ei ole küllalt hea, et meie muusikat õiglaselt hinnata.
Kui eestlased tõmbasid pärast auväärset kuuendat kohta lipud vardasse, jäid inglased ükskõikseks enda kaotuse suhtes, paljud neist ei ole võistluse tulemusega kursiski.
Samal ajal jääb siin puudu sellest, mis on nii ürgeestlaslik, nii omane meie rahvuslikule identiteedile. Eestlaste uhkuse sümbol on iseseisvuspäeva tähistamine, omariiklus ja vabadus on meile olulised märksõnad 20 aastat hiljemgi.
Brittidel seesugune rahvuslik uhkus puudub. Kuninganna teemantjuubel tõi tänavatele küll mitmesugused sinipunavalged kaunistused, kuid suurem osa inglastest kasutas äsja möödunud riigipüha kui järjekordset ettekäänet oma vere alkoholisisaldust suurendada.
Ilvese väljaütlemise juurde tagasi tulles olen endiselt kindel, et presidendil oli tuline õigus, lausa kohustus meid kaitsta, säilitada meie eneseuhkust ja teadmist, et oleme parima majandusega väikeriik. Just rahvuslik eneseuhkus on põhjus, miks usun Eesti omariikluse ja kultuuripärandi püsimisse, meie majandusliku edu jätkuvasse suutlikkusesse ülejäänud maailma positiivselt üllatada.