Peale poliitskandaalide ja hämarate tehingute raha kütab meie kirgi järjest rohkem elektrienergiaga seonduv. Mida aasta lõpu poole, seda enam. Mina ei ole mingi ekspert ega asjatundja, ärge saage minust valesti aru.
Palun rääkige ausalt ja lihtsalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen Eesti Energia üks omanikest, sest tegu on ikkagi riigiettevõttega. Ja riik – see tähendab ju meid. Mind ja sind ja kõiki teisi. Või olen ma juba alguses millestki valesti aru saanud?
Ehk kui Eesti Energia on riigi oma, siis kelle oma ta tegelikult on? Kas ta on rahva ehk tavatarbijate oma ja teenistuses või valitsuse omanduses tuluteenijana? Vaadates elektri hinna pidevat tõusu ja ettevõtte kasuminumbreid, pole vist raske arvata, kelle omanduses see tegelikult on. Peale selle pole dividende mulle siiani sellest ärist laekunud. Otseselt, ma mõtlen.
Hoopis segasem on lugu elektrituru avanemisega, millest palju räägitakse. Öelge mulle ausalt: milleks seda vaja on? Palun ärge ainult vihjake mingile eurodirektiivile, mis sellist sammu käsib ette võtta. Kõik majandusteadlased on siiani laulnud nagu ühest suust: avatud turg ja suurem konkurents viivad hinna alla!
Nüüd avatakse elektriturg ja turule tuleb palju pakkujaid, aga hind läheb hoopis üles. Kus on loogika? Mida võidab sellisest sammust tavatarbija? Mida võidavad ettevõtted? Mida võidab Eesti majandus tervikuna?
Kas elektri hinna tõus on meetod, mis turgutab meie majandust ja loob soodsad tingimused teenuste-toodete arenguks? Saan aru, et selline samm peaks siis pidurdama ka elukalliduse tõusu?
Paralleelina võiks siia tuua näite prügimajanduse valdkonnast, kus samuti mõni aeg tagasi arvati, et turu avamine toob kaasa palju pakkujaid ja nende konkurentsis läheb prügiveo hind alla. Juhtus aga hoopis vastupidi: kohalik omavalitsus sõlmib oma kodanike eest teatud perioodiks lepingu vastava teenuse pakkujaga.
Kas elektri valdkonnas terendab samasugune tulevik, kus kohalik omavalitsus sõlmib elektritootjaga lepingu oma haldusterritooriumi elanike mõistliku hinnaga elektrienergia varustamise suhtes? See oleks väga suurepärane võimalus ju järgmisteks valimisteks ja järjekordseks poliitpopulismiks. Või polegi see populism? Hoopis tsirkus?
Vastuseid ja selgitusi oodates Marti Lasn, Eesti Energia ”väikeosanik“