Minu Eesti 8.

Eesti lipud. Foto: Margus Ansu / Postimees

Pärnu Postimehe ja Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse korraldatud koolinoorte esseekonkursil äramärgitud tööd.

Ma elan Eesti Vabariigis. Minu silmade kaudu  paistab see väga eriline koht, nii hea kui ka halva poolest. Kui keegi küsib, kust ma pärit olen ja vastuseks on Eesti, siis paljud küsiksid, kus see asub. Kas saan öelda, et armastan Eestit ja eesti keelt?

Ühest küljest meeldib mulle väga Eestis elada, sest siin on mu tuttavad, sõbrad ja minu perekond. Teisest küljest ei meeldi Eesti mulle üldse, sest eestlased ei oska “olla“. Võin näiteks tuua lauljanna Kerli Kõivu, kui eestlased said teada, et ta on Ameerikas nii edukas, hakkas tema poole lendama halvustavaid kommentaare. See on ju täiega nõme!

Eesti on spordimaa - see on täitsa hästi öeldud, sest siin on palju sportlasi. Paljud neist on juba end välismaal tuntuks teinud. Sama lugu on ka meie näitlejate-lauljatega, nad lihtsalt laulavad end maailma tippu. Meil on väike riik, aga suudame teha suurte riikidega samaväärset muusikat, see on tore! Tean, et Eestis on kindlast ka neid, kes hoiavad oma tõelist annet varjul, sest on liiga häbelikud. Neile teadmiseks: pole mõtet nii teha, tuleb kõik välja lasta, et saaks midagi oma elus ka saavutada.

Eesti kaitsevõime pole just kuigi hea võrreldes teiste riikidega, aga samas on see piisavalt hea, et lahendada riigis toimuvaid pisemaid konflikte. Miks saadetakse paljusid eestlasi välismaale, kui neid oleks ka siin vaja? Kui kõik sõdurid saadetakse välismaale abiks, siis pole mul enam piisavalt turvatunnet, tekib tahtmine siit turvalisemasse kohta kolida!

Koolid on minu arvates paremad kui välismaa omad. Seepärast, et siin on vähe rahvast ja  koolides on palju turvalisem ja parem õppida, aga muidugi on ka erandeid. Klassides on vähe õpilasi ja õpetaja jõuab nende kõigiga tegeleda, nii ei jää keegi tagaplaanile.

Miks pole eestlaste seas võrdsust? Selle põhjuseks on eestlaste isekus. Eestlaste kohta öeldakse, et käsi peseb kätt või eestlase toiduks on teine eestlane. Kõik sellised ütlused on täiesti tõelised. Miks küll mõned arvavad, et nad on teistest paremad? See, et neil on näiteks rohkem raha, ei tähenda, et neid armastataks sama palju kui neid, kes tegutsevad südamega. Kui vaestega käitutaks samamoodi nagu rikastega, siis oleks natuke võrdsust ikka näha ka!

Eestlasi tuleb tagant tõugata, sest ise nad ei teeks midagi. Et eestlaste ühtekuuluvust parandada, tuleb korraldada aina rohkem ühisüritusi, nagu laulupeod või mingid koristus- aktsioonid. Ma võrdleksin eestlasi lindudega, sest linnud kaklevad ka nii mõttetute asjade üle nagu eestlasedki.

Kui mul oleks valik Saksamaa ja Eesti vahel, siis valiksin kindlasti Saksamaa. Põhjuseks olekski see, et seal on minu arust turvalisem. Samas elavad seal ka paljud minu lemmikud. Elaksin seal paar aastat ja tuleks siis huvi pärast tagasi, et näha, mis Eestist on saanud. Ma teeks ühe tiiru ümber Eesti ja alles siis näeksin, kui ilus ja imeline koht Eesti on. Seest läheks kindlast soojaks, kui ma vaatan Koidula kuju või Pronkssõdurit või siis mingit muud kujutist. Need tooksid tagasi mälestused ja väga head ajad. See on imeline tunne!

Võin siiski öelda, et Eesti on ikka päris hea koht, kus elada. Olen valmis tegema ükskõik mida, et minu lapse-lapse-lapsed saaksid ka veel eesti keelt kõnelda. Armastan olla eestlane ja armastan seda keelt, mis on minu emakeeleks!

Merle Juurik, Tõstamaa keskkool

Minu väike Eesti asub suure Läänemere ääres, olles põhjanaabriks Lätile ning lõunanaabriks Soomele. Jah, Eesti on tõesti tilluke võrreldes pea ükskõik millise teise Euroopa riigiga, kuid sellegipoolest on meis , eestlastes säilinud ühtsustunne ning hoolivus kaaskodanike vastu.

Enamasti me tõttame appi ning teeme kõik endast oleneva, et aidata. Muidugi ei saa seda kõigi kodanike kohta öelda. Igas karjas leidub musti lambaid, nagu öeldakse. kuid teatavasti loeb enamus.

Tegime kord õega katse, et vaadata, näha milliste nägudega inimesed Pärnu tänavatel liiguvad. Kui paljudel on kas või väike naeratus näol? Tulemus oli uskumatu: kahekümnest inimesest, kes "katses" osalesid, naeratas vaid mõni üksik. Kas eestlaste elu on tõesti nii raske ja murerikas? Mis võiks olla selle põhjuseks? Rahapuudus, mille tingivad tööpuudus, kõrged hinnad ja suured väljaminekud? Tööpuudus, tekitab paljudes ängistava tunde?

Toon siinkohal näite oma vanematest: nad on väga töökad, kohusetundlikud ning alati valmis teisi aitama. Mul ei ole tänu neile mitte millestki puudus. Nad teevad mõlemad nii füüsiliselt kui vaimselt väga rasket tööd. Koju jõudnud, lähevad nad sageli kohe magama. Imestama paneb aga tasu sellise töö eest. Kas Eesti riik hindab tõesti nii vähe oma rahva tehtud tööd? See ei ole normaalne. Mõistan, et kõik ei saagi kõrget palka, aga palganumbrid peaksid ikka enam-vähem võrdsed olema. Selline "võrdsus" nagu meie riigis hetkel on, ei ole inimlik. Huvitav, millise töötasuga meie kunagi tööl käima hakkame?

Kui peaksin Eestit kirjeldama, siis mainiksin kindlasti ära riigikaitse, mis on meil tasemel. Kui kellelgi peaks tulema tahtmine Eestit vallutada, siis kindlasti tuleksid appi kõik tublid sõdurid ja olen kindel, et ka "mustad lambad" ulataksid oma abikäe. See on tõesti Eesti üks tugevamaid külgi. Ka Vabadussõja ajal olid noored pikemalt mõtlemata nõus Eestit kaitsma.

Meie tublid sõdurid ei tee ainult head tööd ainult Eestis, nad on väga tublid ka välisriikides. Imestan nende julgust viibida kohtades, kus iga päev tapetakse inimesi külma südamega. Seda on tegelikult üsna võimatu ette kujutada, kuna me ei ole kunagi midagi sellist läbi elanud.

Me elame siin Eestis vaikset elu. Kuritegevust esineb, kuid võrreldes näiteks Iraagiga, pole meil ju sõjategevust.

Kui vaadata välisuudiseid, on uskumatu, milline elu seal on - iga päev hukkub teiste südametuse tõttu sadu inimesi.

Tundub, nagu elaksime paradiisis ja meie probleemid polegi mingid probleemid. See paneb meie oma riigi tegevust sügavalt hindama, unustama rahapuuduse mured , kõrged hinnad ning tööpuuduse. Meie riik on teinud ikka kõik selleks, et inimesed elaksid rahus, tapmata oma naabreid. Me ei pea kartma, et hommikul kooli tulles satume mingite terroristide kätte, kes lasevad terve küla õhku. Jube on isegi sellise asja peale mõelda.

Tuleks olla rahul sellise riigiga, nagu meil on, mis sest, et kõik ei ole alati korras. Hindame, mida meie riik on meie heaks teinud. Me peame kokku hoidma, omandama haridust ja rääkima emakeelt. Siis ei kao kuhugi ei meie riik ega meie rahvas.

Armastagem teineteist!

Maila Heindla, Tõstamaa keskkool

Naabrist parem

Kunagi ammu, lausa aastasadade eest kirjeldati eestlaste lõunanaabreid lätlasi kui rahulikku ja sõbralikku rahvast, kes on igati töökas ja muidu viks ja viisakas. Eestlasi kirjeldati ka, aga hoopis teistsuguste sõnadega: riiakas, kuri, laisk, kade. Veel praegugi teatakse eestlasi kui reserveeritud ja veidi melanhooliale kalduvaid inimesi, kellel puudub lõunarahvastele omane temperament ja positiivsus.

Eestlased muidugi kehitavad selle peale õlgu ja kas nõustuvad sellega või vaidlevad vastu. Ei saa ju ikka nii, et teised meist nii halvasti mõtlevad! Nii on välja otsitud terve rida põhjuseid ja ettekäändeid, et teistele rahvastele, sealhulgas ka oma rahvuskaaslastele “ära teha”.

Viimasel ajal on kombeks riputada linnadele külge mitmesuguseid liitsõnalisi silte, mille teine pool sisaldaks sõna “pealinn” nagu ühest pealinnast juba ei piisaks. Ehk peitub tegelik põhjus hoopis selles, et Tallinn ainsana tähtsana silma ei paistaks.

Eestlaste igipõline kadedus endast edukamate suhtes paneb neid mõtlema sellele, kuidas saada sama tubliks, andekaks ja ilusaks kui kadetsejate enda vihaobjektid, hea õnne korral isegi paremaks.

Olgugi, et Pärnu on peksupealinna kõrval veel ka suvepealinn, pahandas selline tiitel pärnakaid väga. Sellest me vaevalt turistidele rääkima hakkame, oleme aga rõõmsalt suvepealinnas edasi, hoolimata miinuskraadidest jaanuarikuus. Ehk kannatasid ka Pärnule uue nime kinkijad mingisuguse alaväärsuskompleksi all. Samas aga pole keegi mõelnud sellele, et Pärnul on nüüd lausa kahekordne pealinnatiitel. Miks siis mitte juba selle üle uhkust tunda? See on ju lausa “harukordne au” Eesti oludes.

Ka rahvusvahelisel tasandil on eestlastele omane tahe tunda end teistest paremana. Küll peetakse meie haridussüsteemi Euroopa parimaks ja tuntakse uhkust selle üle, et Eesti territooriumist moodustavad metsad lausa 40 protsenti.

Kui eestlane viibib välismaal, on tal olemas teatud alateadlik soov anda kõigile teada, kust ta pärit on, kodumaal viibides räägib ta tihtipeale hoopis pooleldi inglise keeles. Kõige hullem olukord tekib veel siis, kui mõnel võõramaalasel pole aimugi, kus Eesti asub. Eestlane tunneb loomulikult selle üle kurvastust, sest Eesti pole ju nii väike ja ütleb, et aga meie küll peame teadma, kus kõik ülejäänud riigid asuvad. Pealegi pole ju võimalik, et too välismaalane kunagi Euroopa kaarti pole näinud.

Kui tekib olukord, et Eestit ei teata, tekib taas tuttav eestlaslik alaväärsuskompleks. Huvitav fenomen. Ma sooviks teada saada, kas ka teiste väikerahvaste puhul kehtib samasugune nähtus.

Tegin ühes välismaa interneti suhtluskeskkonnas Eesti kohta teema, küsides, mida keegi Eesti kohta teab. Mitmed vastused olid üsna ootuspärased, mõni üksik üllatav ja ülejäänud stereotüüpselt ärritavad nagu näiteks „endine Venemaa osa“ ja „kuskil Venemaa lähedal“.

Ajaloolistel põhjustel ei meeldi eestlastele tunnistada mitmeid fakte minevikust ja nad rõhutavad väga palju kõike negatiivset, palju head jääb aga varjule. Rääkides venestamisest ja Vene riigi ikke alla sattumisest otsime justkui kaastunnet või enda idanaabri hukkamõistu, kuna keegi „tegi meile ära“. Ometi pole eestlastel endil alati olnud kuigi palju võimalusi kaasa rääkimiseks, kui jutt on läinud riigipiiride muutumisele. Süüdistatakse teisi.

Ebameeldivate seikade kõrval on mõned helgemad hetked, mida tohutu kurjuse kõrval serveeritakse – kuulsusrikas muinasaeg, suund omariiklusele, esimesed eestikeelsed teosed, Kreutzwald, Koidula ...

Miks jääda kinni nendesse aegadesse, mis silmnähtavalt ei olnud eesti rahvale just kõige soodsamad? Jäädes rõhutama raskeid aegu, jääme igavesti vingujateks, kellena meid praegusel ajal teatakse. Ise aga tahame kõigile tõestada, kui vägevad ja ühtehoidvad me oleme.

Räägime siis pigem tänasest laulupeost ja märkamisajast. Eestil on ju, mille üle uhke olla. See teebki meid naabrist paremaks. Paremaks naabritest, kes on olnud meie kaaskannatajad või kannatama panijad.

Merilin Paas, Pärnu ühisgümnaasium

Eesti – minu jaoks on see midagi palju enamat kui ainult lapike maakaardil või kõigest ühe rahvuse territoorium. Eesti on minu kodumaa ja pelgupaik. Eestimaa  võtab mind alati avasüli vastu, ükskõik mis minuga laias maailmas ringi rännates juhtuda võib.

Kui keegi oleks minu käest pisikese tüdrukuna küsinud, mis on mu kodu, oleksin talle pikemalt mõtlemata kirjeldanud oma maja puidust välisust, oma toa kollaseid seinu ja seda, kui ilusad näevad kevadel välja maja taga õitsevad sirelipõõsad.

Nüüd, veidi suuremana, jääksin ilmselt mõtlema – mis siis ikkagi on minu kodu? Kui suurt maa-ala võin ma pidada päris enda koduks? Kas on see ainult need neli seina ja katus, milles ma oma perega elan, või võin ma pidada koduks tervet maailma? Ilmselt jääksin siiski pidama oma riigi – Eesti – juures. See on just parajalt suur ja siinsete inimestega tunnen ma teatud ühtekuuluvustunnet. Oleme me ju kõik eestlased.

Tihtipeale öeldakse, et eesti rahvas on kinnine ja endassetõmbunud. Mina ei ole kunagi aru saanud, mille poolest on see halvem, kui näiteks hispaanlastele omane suur jutukus, sest just see teebki meid nendeks, kes me oleme – eestlasteks. Eestlased käivad Eestiga kokku täpselt samamoodi kui meie meri, laiad metsalaaned ning omapärane rahvapärimus. Ja ilma nendeta me ju oma riiki ette ei kujutaks?!

Eesti hõlmab endas tohutult palju erinevaid asju, mida kõiki ei jõuaks keegi ette lugeda. Küll aga võin öelda, mida tähendab Eesti minule. See on mu isamaa ja siit on pärit minu esivanemad. Siin on mu sõbrad ja sugulased. Siin leidub puutumata loodust ning tänapäeval nii harvaesinevat vaikust. Samuti on eriline eesti kultuur, mis on ainulaadne kogu maailmas.

Ja lõppude lõpuks ei olegi ju oluline see, et paljude välismaalaste jaoks ei tähenda sõna Eesti suurt midagi. Tähtis on see, et eestlased ise oma riigist hooliksid. Ma tean, et mina hoolin – Eesti on minu ainus kodu ja jääb selleks alati!

Mai-Liis Pukk, Paikuse põhikool