/nginx/o/2012/06/21/1179650t1h255f.jpg)
R.A.T.Ti debüütalbum on järjekordne näide eesti keeles laulvate rokitrubaduuride loomingust. The Suni ja Paradise Crew’ pärandit edasi kandev kollektiiv ei paku rokkmuusika varalaekasse küll midagi uut, kuid oma nišis on tegemist kuulatava plaadiga.
R.A.T.T., “Ela ise ja lase elada”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
R.A.T.T. on saatest „Kaks takti ette“ tuntud laulja Mihkel Rati ümber koondunud bänd. Kuigi kollektiivi on tihti võrreldud Tanel Padari bändiga, ajab koosseis solisti sõnade järgi täiesti oma asja. Kahjuks peab Ratt uue albumi põhjal enda sõnu sööma.
Kuigi suurem osa albumi lüürikast kuulub kategooriasse „10. klassi südamevalu“, teeb Ratt vokaalselt üsna arvestatava soorituse ja instrumentaalosal pole samuti väga viga.
„Ela ise ja lase elada“ järgib perfektselt reegleid, mida üks endast lugu pidav eesti keeles laulev rokkbänd üldiselt täitma kaldub: albumil leiab nii tempokaid elektrilisemat sorti palasid kui mõne lüürilise laulu. Sekka mahub hulganisti lüürikaklišeid ja muljet avaldavaid kitarrisoolosid.
Nimilugu „Ela ise ja lase elada“ pakub üpris nauditava instrumentaalosa, mis paraku muutub pärast korduma kippuvaid motiive veidi igavaks. Sama lugu tundub olevat suurema osa sellele albumile saanud muusikaga.
Meeldiv üllatus on „Homset ei näe“ esimene pool, kus kasutatud on retrohõngulisemat helifiltrit, mis muudab vokaalosa mõnusalt rock’n’roll’iks. Kõrvale teeb pai laulu „Elades vales“ trummimäng, mis muidu keskpärasele loole sügavama tausta annab.
Et tegemist on tehnilises mõttes üsna korraliku kollektiiviga, on kahju, et „Ela ise ja lase elada“ on kukkunud välja turvaline ja enda nišis kinni. Kohati tekib tunne, et lindistamisel tulnuks kitarridele elektrit juurde keerata ja lugude arranžeering mängulisemaks muuta.
Samuti oleks solisti toolile üks knopka ära kulunud: Mihkel Ratt on vokaalselt küll äärmiselt võimekas, ent plaadil kipub sügavusest ja toorusest kõvasti vajaka jääma.
R.A.T.Ti suurim viga ei seisne selles, et ta kohutavalt halba muusikat teeks. Tehniliselt pole bändil väga viga. Pigem on asi selles, et sellist tüüpi muusikat on viljeldud lausa öökima ajavalt palju.