Ingrid Sindi: Kuulakem last. Päriselt ka!

Ingrid Sindi. Foto: PP

Lapse häält on ühiskonnas vähe kuulda. Eriti vähe teame sellest, kuidas elavad lapsed asendushooldusel, millest nad mõtlevad ja unistavad.

Laste-ombudsman’i tellitud ja poliitikauuringute keskuses Praxis valminud uuringu ”Lapse õiguste ja vanemluse monitooring“ tulemused tõid hästi esile selle vaatenurga, et täiskasvanuna arvame end sageli teadvat, mis on lapsele parim, ja tegutseme oma arvamise järgi. Kuid selleks, et mõista, mis on lapsele parim, tuleb teda kaasata ja kuulata.

Vahel on kuulamine eriti keeruline: kuidas kuulata nii, et laps julgeks rääkida? See on üks võtmeküsimusi asendushoolduse arendamisel.

Mind ajendas kirjutama lastekaitsepäeval Eesti rahvusringhäälingu uudisteportaalis avaldatud Triin Lumi artikkel ”Turva vajavad lapsed muutuvad üha enam postipakkideks“ (”Eikellegi lapsed”, PP 1.06). Autor väljendas oma seisukohta, et Eestis leviv praktika, mille kohaselt püütakse säilitada lapsevanemate hooldusõigust viimse võimaluseni, muudab asenduskodudes elavad lapsed niinimetatud postipakkideks, seejuures jäävad lapsed isikutena tagaplaanile. Et arutelu oleks mitmekülgsem, lisan diskussioonile oma mõtteid.

Vastandamisest pole kasu

Tõepoolest on asenduskodudes kasvavate laste osa, võrreldes hooldusperedes elavate laste arvuga, Eestis märkimisväärselt suur. Kuigi riigi prioriteet on olnud lapse- ja peresõbralike hooldusvormide arendamine, elas 2010. aastal asenduskodus 1215 ja hooldusperes 337 last (andmed pärinevad www.omapere.ee).

Võime küsida: miks on asenduskodudes ja hooldusperedes elavate laste arvu erinevus nii suur? Arvan aga, et see ei olegi enam esmatähtis küsimus.

Esmapilgul näib, et hooldusperes kasvamine ongi lapse- ja perekesksem hooldusvorm, kuna pakub lapsele võimaluse elada pärisperekonnas. Samal ajal ei saa me seda kindlalt väita. Eestis napib uuringuid ühe või teise hooldusvormi tõhususe kohta, üksikjuhtumeid on nii- ja naasuguseid. Kahjuks esineb ebaõnnestumisi mõlema hooldusvormi puhul.

Üks oluline erinevus siiski on: kui üldjuhul on hooldusperel võimalus valida, milline laps tema perre elama tuleb, siis asenduskodu seda teha ei saa. Asenduskodu ei ole igale lapsele parim kasvamise paik. Nõus. Kuid asutustes töötab palju inimesi, kes teevad oma tööd (selle sõna kõige paremas tähenduses) südamega ja väga erinevate arenguvajadustega lastega.

Nii on asenduskodude ja hooldusperede vastandamine nii asutustes töötavatele inimestele kui seal kasvavatele lastele solvav. Samuti pole sellest laias plaanis kasu. Asendushoolduse probleemid vajavad kompleksset käsitlust. Tegelikud mured on sügaval peidus: neid me kas ei taha või ei oska märgata või on nendega tegelemine liialt kulukas.

Õigus kasvada oma peres

Üha enam esineb asendushoolduse praktikas seda, et vanematelt ei võeta ära vanemlikke õigusi, vaid piiratakse isikuhooldus- ehk oma lapse kasvatamise õigust.

Selline praktika võib teatud juhtudel osutada karuteene lapsele, kes juriidilises mõttes on seotud oma vanematega, kuid kelle vanemate vanemlikkuse potentsiaal on olematu. Nii ei saa last lapsendada või kujuneb see protsess keeruliseks. Miks aga esineb vanemlike õiguste äravõtmist üha vähem? Selline praktika väljendab nii seadusandja tahet kui tänapäeva asendushoolduse põhimõtteid. Eelkõige on iga lapse õigus kasvada oma päritoluperes. Miks paljud pered ei saa, ei taha, ei jõua – see peab olema Eesti lastekaitse prioriteet.

Igal lapsel võrdsed õigused?

Nüüdisaegsed arusaamad parimast kasvukeskkonnast väärtustavad lapse kasvamist perekonnas koos bioloogiliste vanematega. Eesti põhiseadus tunnustab pere olulisust lapse kasvatamisel: vanematele ei anta ainult õigus, vaid ka kohustus oma lapsi kasvatada. Samal ajal mainitakse põhiseaduses rohkem kui ühel korral riigi kohustust peret laste kasvatamisel abistada.

Seega annab mitu põhiseaduse sätet õiguse nõuda riigilt positiivset tegevust lastekaitse korraldamisel ja tagamisel. Eesti seadusandluse kohaselt on laste kaitse ja sotsiaaltöö abivajavate peredega kohalike omavalitsuste ülesanne.

Olemasolev seadusandlus on aga deklaratiivne ja ajale jalgu jäänud. Näiteks pole küllaldaselt reguleeritud lapse-vanema suhte toetamine ega säilitamine toetavate sotsiaalteenuste kaudu, samuti vanemate kaasamine kasvatus- ja otsustusprotsessidesse.

Samuti erinevad omavalitsused oma võimekuselt ja lastele ja peredele mõeldud sotsiaalteenused on omavalitsuseti väga erinevalt kättesaadavad. See, mis on võimalik Tallinnas, ei pruugi olla ressursside nappuse tõttu teostatav Läti piiri äärses külakeses. Kuid lapsel on õigus oma pere väärtustamisele ja vajadusel abistamisele, olenemata elukohast.

Perekond: kas süüdlane või ressurss?

Maailma kogemus kinnitab, et pikaajaline hooldus asutuses on kahjulik lapse arengule. See on nii peamiselt seetõttu, et asutushooldusel ei koge lapsed lähedasi suhteid täiskasvanutega. Tunnetel põhinevate suhete puudumine lapsepõlves annab endast märku isegi aastakümneid hiljem.

Nii peaks ideaalvariandis olema laps asendushooldusel nii kaua kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Selle põhimõtte oleme üle võtnud Põhjamaadelt ja Lääne-Euroopa riikidelt. Näiteks Norras on laps asendushooldusel keskmiselt neli kuud. Kui Eestis eraldatakse laps perest ja paigutatakse asendushooldusele, jääb ta suure tõenäosusega sinna oma iseseisva elutee alguseni (täisealiseks saamise või õpingute lõpetamiseni).

Nagu tänapäeva ühiskond nõuab täiskasvanult üha paremaid oskusi lapsevanemaks olemisel, on suurenenud vajadus järjest professionaalsema asendushoolduse järele.

Selleks, et pakkuda lähedasi ja hoolivaid suhteid, ei pea asendushoolduses tegutsev täiskasvanu olema lapsele tingimata kasuema ega -isa. Ta peab olemas olema, teadvustama oma suhet ja tegevust lapse ja tema perega. Üks keskseid küsimusi siinkohal on, kas ja kuivõrd kaasata lapse (sageli suurte probleemidega) peret. Selleks tuleb last kuulata.

Oma töökogemuse põhjal asenduskodus ütlen, et laps vajab suhtlust oma vanematega. Peale selle, et paljud uuringud räägivad asendushooldusel olnud noorte toimetulekuraskustest ühiskonnas, kõnelevad uuringud sellest, et olgu pere ja vanemad millised tahes, laps vajab oma päritoluperekonda. Isegi siis, kui peres on toimunud last traumeerivad juhtumid, armastab laps oma vanemaid. Lapsel on peaaegu piiritu andestamisvõime oma lähedaste suhtes. Seetõttu tuleb last aidata eeskätt ta enda pere kontekstis.

Kes ei uju, see upub

Eesti on ikka veel üleminekuühiskonna staadiumis, kus eelarvamustel ja stereotüüpidel on suur mõju. Nõukogude ühiskonnast kanname endaga kaasas mustvalget maailmavaadet, arvame end teadvat, mis on õige ja mis vale, ning usume, et igaüks on oma õnne sepp.

Ühiskonnas nõrgemal positsioonil inimene ei vaja kõrvaletõukamist, vaid kaasamist ja sallivat suhtumist. Peame muutma hoiakuid lapse suhtes ja võtma teda kui võrdväärset partnerit. Laps ei vaja üldjuhul kaitset oma pere, vaid eelarvamuste ja stereotüüpsete hoiakute eest. Kuulame last, siis kuuleme vastuseid! Päriselt ka.