Inimese tervis seisab suurel määral immuunsussüsteemil, mille valdav tugevdaja on D-vitamiin, mida enamasti ammutame soojast suvepäikesest. Eesti suvi on üürike ja iga päikesekiir kuldaväärt kingitus.
Päikene paistab ja loodus lokkab, lapsed käivad koolis …
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastatepikkune kogemus on näidanud, et pärast pikka ja palavat suve tabab esimene suurem gripilaine kooli alles jõulude paiku. Vihmase suve korral on viirused aga juba oktoobris platsis, õpetajad hädas pooltühjade klasside ees materjali läbivõtmisega ja koolijuhid ametis haigestunud õpetajatele asendajate leidmisega.
Tõsiasi on seegi, et väsinud inimene on haigustele vastuvõtlikum ja vähem aldis vaimsele pingutusele. Kas eelmainitu taustal peaksime olema kooliaasta pikendamise poolt või vastu?
Soojale maale või suusapuhkus
Minugi tutvuskonnas on Tallinna eliitkoolide õpilasi ja õpetajaid ning tuttav sealsete koolijuhtide mure talvise õppeperioodi tõhususe pärast, kui osa õpilasi koos vanematega Egiptusesse või Alpidesse akusid laadima sõidab. Eesmärgiks ikka lapse tervis ja elujõud.
Sellises situatsioonis on niinimetatud suusavaheaja ametlikuks muutmine vist ainuke mõistlik lahendus. Samal ajal ei oota ju kõikide linnalaste töökäsi talupõllud ega koduaiad. Ja mis peamine: lapsevanemad on rahul, sest lapsed ei ole kurnatud pikast kolmandast veerandist, seda isegi siis, kui kuhugi ei sõideta.
Veidi teine lugu on maalastega. Aina raskemaks muutuvas majanduslikus olukorras saavad vähesed maapered endale lubada talvel soojale maale sõitu või suusavarustuse hankimist. Suure tõenäosusega on siis talvisest lisavaheajast 24/7 külmas toas arvuti taga istumine. Sellises kontekstis on aga tervisest ja puhkusest rääkimine nonsenss.
Ja siis, juunis, kui peenrad vajavad rohimist ja hanepojad karjatamist, surume need lapsukesed taas nelja seina vahele. Ei tundu nagu otstarbekas. Ja mis saab EÕMi liikumisest, mille eksisteerimise nimel on entusiastid nii palju vaeva näinud?
Maakoolile pikk suvevaheaeg
Julgen arvata, et maakoolide õpetajadki ei ole õppeaasta pikendamise üle väga rõõmsad. Õpetajad saavad ju praegugi suvepuhkusele alles pärast jaanipäeva, aga olgem ausad: kõik juunikuised tööpäevad ei välta kaheksa tundi ja on ikka vahe, kas su tööpäev koosneb tundide andmisest, vihikute parandamisest ja järgmise päeva õppetundide ettevalmistamisest või pühendud lisaõppetööle, eksamitele ja aruandlusele.
Paljudel maakoolide õpetajatelgi on oma maalapp ja peenramaa ning juunis on õhtuti rohkem aega ja energiat seal mütata. Ja uskuge mind, põllumajanduse ja korilusega ei tegele väikese koormuse ja madala palgaga maaõpetajad ainult suurest huvist ja armastusest põllumajanduse vastu.
Seega tundub mulle kõige vastuvõetavam eelnõu see osa, mis sätestab kooliomaniku otsustusõiguse viienda veerandi kasuks või vastu. Peaasi, et varsti vähemusse jäävaid maakoole ei survestataks tulevikus alluma enamuse (linnakoolide) reeglitele. Ja see võib vabalt juhtuda, sest paralleelvariantide puhul läheb haridusministeeriumil kindlasti keeruliseks eksamiperioodide määramise ja näiteks olümpiaadide korraldamisega.
Isiklikult olen maakoolide õpilaste pika suvevaheaja säilitamise poolt ja seda mitte ainult mugavusest või konservatiivsest traditsioonide armastusest lähtudes.