Pisikesele maale suur õnn ei mahu?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: raamatu esikaas

Aune Past on Eesti suhtekorralduse ema, kelle vastne raamat „Printsi poole teel. Minu unistus Monacost“ (Varrak, 2012) on ühtaegu nii reisijuht, reisikiri, kultuurifilosoofiline esseede jada, elulooraamat kui humoorikas-maitsekas pihtimus.

Pasti raamat on äärmiselt stiilne lugu sarjast „Sind otsides“ või „Rääkimata lugu“. Aune otsib Printsi. Aune jutustab oma lapsepõlvest, nõukogude absurdiga tembitud noorusest ja Prantsuse sõbrast, olgu härra Urmas talle armuline.

Sedalaadi raamat on tänuväärne kingitus neile, kes teleka eest Monacosse ega mujale lennata-rännata ei saa, ei julge ega jaksa. Umbes nagu seriaal, millesse sukeldudes pääsed iseenda käest natukesekski kuhugi mujale.

See mõtete-tunnete-teadmiste-kogemuste-mälestuste-unistuste voog, mida liigendavad vaid fotod, on midagi samalaadset, nagu toimub meie peas. Iga mälestus, lõhn, maitse, pilt ja elamus tekitab assotsiatsioone, mis mõttepuu okstena hargnevad eri tasanditel eri stiilidesse ja valdkondadesse.

Raplamaa tüdruk jutustab enese üle imestades ja naerdes oma teekonnast printsi poole. Pihib sellest, kuidas plikana armus prints Albertisse. Tegi koguni ühele poissnukule oma patsist vuntsid, et oleks nagu päris.

Selline pühendumine ja süvenemine aadliperekonna kulgemisse meenutab mulle oma kalli kirjandusõpetaja Aino Kaldma kirge kroonitud peade vastu. Temast jäi maha torn albumeid väljalõigete, fotode ja kirjapanekutega. Aune ja Aino erinevus on selles, et Aunel õnnestus oma prints tegelikult leida ja ära tunda – ta enese abikaasa. Printsi poole teel olemise lugu ongi õigupoolest armastusavaldus Urmasele. Väga šikk seejuures.

Kõnealust kvaliteetteksti iseloomustavad ülim detailitundlikkus, kuldne mälu, tõlgendamise ja üldistamise võime ning muinasjuttude jutustamise oskus. Raamatu esitlusel näitas see daam suurepärast etenduste andmise võimet: ta mängis Rapla raamatukogus stseenid raamatust sedavõrd käegakatsutavaks, et pärast lugedes järgnes üks äratundmisrõõm teisele.

Liigutav – ja samal ajal tuttavlik – on osaduse tunne Erika Salumäe, printsess Diana, Jaan Tätte ja kümnete teiste inimestega, kelle soe jälg emakesel Maal jääb alatiseks püsima.

Aune Past põimib stiili ja tasandi pärast muretsemata uhkeks patsiks sündmused Monaco kuningaperes, kobamise IT-maastikul ja mälestused nõukogude aja Žigulidest, kus beebid ka turvatoolideta ellu jäid.

Kasiino kirjeldus ja analüüs viib pikantse Prantsuse sõbrani, kelle karismaatiline isiksus on sõnadega meisterlikult lugejani toodud. Ja samal ajal veetlev saladus õhku jäetud: üksikasjalik Monaco ajalugu tipneb mälestuspildiga endast, tütrest ja hiiglaslikust kübarakarbist Londonis.

Eesti kõrgklassi kuuluv daam kirjeldab mängleva humoorikuse, enesestmõistetava lihtsusega kellaviieteed Ritzis ja muid hinnalisi-luksuslikke elamusi-kaupa-toite. Ta otsekui ei märkakski, kuivõrd erinevad tavalise maailma hinnad meie kodustest ja kuivõrd need meie sissetulekutega vastanduvad.

Parim peatükk tekstist, mille moodustavad emotsioonid-eruditsioon-esteetika, on erootiline miniatuur teatriskäigust, kus apetiitne blondiin tema Prantsuse sõbraga topeltetenduse annab.

Kuivõrd Aune Past on Eesti suhtekorralduse ema, analüüsib ta legendaarset Grace Kellyt kui suhtekorraldajat, kes oma peret esitles ja kaitses. Iseäranis peoloomast printsessi Stephanied. Ise teeb kohe sinna otsa promo oma moekunstnikust sõbratarile Ülle Suurhans-Pohjanheimole, kelle triumfi Monaco moefestivalil ta assisteeris.

Saame teada, et raamatu autoril – nagu meil kõigil – on pidevad dilemmad. Kas olla ülikoolis õppejõud ja teha teadust või kirjutada oma armastatud alast elusaid tekste ja raamatuid? Kuidas olla ühtaegu hea vanaema lapselastele, kes elavad Ameerikas, ja Tartumaa taluperenaine, kes on end ümbritsenud loendamatute lindudega, peale nende ponid ja peni.

Pärast mõtiskluslehekülgi saame neelatada, lugedes gurmeetoitude kirjeldusi, mis suubuvad meenutustesse Lennart Merist ja Juhan Peeglist.

Käsitsi kootud siidkangas Louis XV salongis assotsieerub Rein Kilgi valduses oleva analoogiga.

Okeanoloogiamuuseumist inspireeritud lõiku Hagudis sündinud maadeavastajast Krusensternist lugesin mingi müsteeriumi tahtel rongis, mis sõitis täpselt samal ajal läbi ... Hagudi!

„Pisike-pisike on maailm. Ja kokkupuutepunkte on päris ootamatuid. Enamasti tunduvad üllatavad kokkupuutepunktid ebaolulised. Ometi aitavad need näiliselt tühised seosed meil maailma üheks tervikuks kududa. Nagu puslekillud, mille puhul iga konkreetse tükikese väljalõiked ei muuda selle sisu selgemaks ega olulisemaks, vaid aitavad kokku panna suure pildi“ (lk 96).

Seega on loomulik, et Grace Kelly ameerikalik taust toob raamatusse paralleelid Pastide tütre Pennsylvania ülikooli lõpetamisega.

Fakt, et papa Kelly oli kõva sõudja, juhatab mäluvoo Jüri Jaansoni juurde. Ja Monaco kuulsast botaanikaaiast ja sealsest maagilisest grotist jõuab autor sujuvalt Kaali järve äärde, kus ta küsib: kas Eesti on liiga eriline, et olla maailma osa? Ja vastab ise, et nii on see vist tõesti. Küll aga ei vasta tema sõnutsi tõele pahatihti korrutatud ja endale kaela manatud libatõde, et pisikesele maale suur õnn ei mahu. Mahub küll.

Raamat

Aune Past,

„Printsi poole teel. Minu unistus Monacost“

Varrak, 2012

Märksõnad

Tagasi üles